Võrratud jäätantsijad seljatasid eestlaste ponnistused
Olümpiamängude alguspäevadel tundub ikka, et kohe mitte midagi ei juhtu, kõik on halvasti ja ligadi-logadi ning tulemusi ka ei tule.
Mängude lõpus, kui on vaja mõtteid setitada, tekib jälle uus probleem: mis ikkagi on suurim elamus 2010. aasta olümpialt? Sest tegelikult koguneb 16 päevaga päris palju erinevaid emotsioone.
Ometi, kui kaalusin, kas minus jääb peale eestlane või iluuisufänn, siis pean tunnistama, et seekord võitis viimane. Ehk siis, Kristina olümpiahõbe oli väga vinge saavutus, ent kõige rohkem tundsin sipelgaid mööda selga alla jooksmas jäätantsu võistlusel viimaste paaride jääletuleku aegu. Või mis, võin ju otse välja öelda, et Tessa Virtue ja Scott Moiri olümpiavõit oli mängude jooksul ainuke kord, kui pisar silmanurka hiilis.
„Bolero” ajastu lõpp?
Virtue ja Moiri vapustavalt võrratu vabatantsuga algas jäätantsus uus ajastu. Kohe täitsa kindlasti. Kunagi ammu, oma 26 aastat tagasi astusid britid Jayne Torvill ja Christopher Dean Maurice Raveli „Bolero” järgi uisutades kõigist teistest sammu kõrgemale. Nüüd, enam kui veerandsada aastat hiljem suutsid kanadalased veel astme võrra ülespoole ronida.
Kodupubliku silme all näitasid nad kuldset kava, mille igas elemendis oli uut hingamist – seal oli kiirust, elegantsust, vapustavalt raskeid tehnilisi elemente, ja mis peamine, kõik toimus sellise kergusega, nagu uisutaksid nad pühapäeval oma lõbuks, mitte võitluses olümpiakulla eest. Südantsoojendav oli vaadata, kui rõõmsad olid nende treenerid Igor Špilband ja Marina Zujeva ning kui palju emotsioone kinkisid nad kodupublikule. Noored jäätantsijad näitasid elu tähtsaimal võistlusel elu parimat etendust. Nad on ju imetlust väärt!
 |
  |
 |
