Võhandu kalamehest sai maailmaklassi krossisõitja

Võrumaalt Sõmerpalust oli Tallinna meestega keeruline konkureerida, sest kuulsas Saku motoklubis osati tsikleid paremini timmida. Kaasaegsest tehnikast võis kaheksakümnendatel aastatel vaid unistada, ainsad lääne tsiklid – KTM-id – olid istumise all toona NSV Liidu koondisesse kuulunud Andres Krestinovil ja Aadu Sikul. “Me sõitsime ikka CĪ-idega,” ütleb Väino Leok.

Ukraina treener viis tippu

Kui Avo soovis vanemate vendade eeskujul pääseda liidu koondise laagrisse, öeldi ta isale, et poiss on liiga noor ja peab esmalt liidus noortemeistrivõistlused ära võitma. See nõudis Leokitelt kõva poolteist aastat trenni. “Esimesel üritusel läks asi nihu, sest teiseks tõusnud ja liidrile lähenenud Avol jooksis mootor kokku,” räägib isa. “Kuid aasta hiljem tegime asja ära.”

Avo pääses küll liidu koondise laagrisse, kuid saatuse irooniana lagunes seejärel riik koost. Avo alustas sõitmist Venemaa ning Ukraina klubide eest, kes andsid noore ja tööka eestlase kasutusse tasuta tehnika – uued Honda tsiklid.

Kui sõiduoskused olid Avol tasemel, siis raskem oli vene keelega. “Koolis ta seda selgeks ei saanud, kuid Venemaal sõites elu õpetas,” ütleb ema Milvi. Samamoodi õppis Avo hiljem ära ka inglise keele.

Füüsiliselt tugeva eestlase eeldusi nägi endine liidu koondise treener Juri Trofimets, kes ütles, et poolteist aastat tööd ja Avo on maailmaklassis. “Trofimets tuli Avo treenimiseks spetsiaalselt pooleteiseks aastaks Kiievist Eestisse elama,” ütleb isa.

Seejärel otsustati MM-il kätt proovida. Seal karussellis tiirlesid juba ees liidu koondise karastusega lätlane Viesturs Gaušis, Jüri Ruul ja Andres Krestinov. “Nendega koos me ühes pundis olime. Ööbisime autodega parkimisplatsidel ja sõitsime ühelt etapilt teisele,” meenutab isa. “Vältimaks viisaprobleeme, sõitsime Belgiast üle piiri Prantsusmaale öösiti.”

Sportlike saavutustega ei saanud seltskond paraku suurt kiidelda. Õnnestumine oli seegi, kui pääseti finaali 30 parema hulka. “Tekkis tunne, et kuidas teised saavad ja meie mitte,” ütleb isa.

Rahaliselt tähendas finaalipääs siiski suurt võitu. Finaalikoha eest maksti 800 Šveitsi franki ehk 8000 krooni. “Selle eest said nädal aega elada ja sõita. Nüüd ei maksta selles süsteemis tulemuste eest midagi,” ütleb isa.

Loobus USA-st

Eksperimendi korras käis Avo kätt proovimas USA-s, kus võitis Floridas viieetapilise krossisarja. “Meid kutsuti Ameerikasse sõitma, kuid Avot tõmbas rohkem MM sari, mida sõideti Euroopas,” räägib Väino Leok.

1997. aasta alguses pani tundmatu eestlane plahvatama üllatuspommi, kui võitis Belgias legendaarse Jacky Martensi ees 500 klassi MM etapi. “See oli ikka paras pauk. Avole sobis sealne liivane rada, sest kodus on ta kogu aeg sellisel harjutanud.”

Selleks ajaks oli koduste sponsorite raha eest võistelnud Avo leidnud toetaja Belgiast, kellelt eestlane tehnika sai. Hiljem, kui Leok võitis mainekaid krosse Saksamaal, leidis ta omale klubi sealt.

Belgiast leidis Avo endale ka abikaasa, kui tutvus sinna oma venna võistlust vaatama sõitnud Gerliga. “Pärnu tüdruk ja Võrumaa poiss said tuttavaks Belgias,” naerab isa.

Füüsiliselt tugeval Avol vigastustega probleeme polnud. Kuni viimase kahe aastani. “Korra läks tal kodus trenni tehes õlaluu. Mullu keeras ta omal kaela paigast ära, kui sirgel lõigul täiskiirusel kukkus,” räägib isa.

Valutava kaelaga krossimehe aitas sadulasse üks Valga arst, kes Avo kaela paika keeras. “Kõik hakkas jälle justkui laabuma, treeninglaagrid Hispaanias ja mujal õnnestusid ning plaanud olid suured. Üks etapp õnnestus MM/il taas ära võita ja siis see õnnetus tuli.”

Kuigi arstid ennustasid murtud selgrooga Avole eluks ajaks ratastooli, siis nüüd nähakse võimalust Portugalis tehtavas seljanärvi operatsioonis.

Vendade tagant näpatud kleepsud andsid tõuke maailma

Avo Lusbo, lapsepõlvesõber Võrumaalt:

•• “Avo on minust viis aastat noorem ja ta oli väiksena kõva kalamees. Kuna tal vanemad vennad sõitsid juba krossi, siis eks ta neilt eeskuju võttis. Meie kodude vahel on kaheksa kilomeetrit ja alguses hakkaski ta rattaga meil käima, et saaks minu võrriga sõita. Väntas meile, õng oli kah ratta peal. Kihvt kuju oli. Eks ta oli oma vendade tagant kleepse nihverdanud ja nende eest lubasin ma tal võrriga mõned ringid sõita. Kleepsud olid ju vene ajal kõva sõna. Bussijuht läks kadedaks, kui nägi minu diplomaadil uhkeid Lee Cooperi ja Yoko kleepse. Avo põristas aga minu võrriga ja ega ta alguses väga kiire polnud. Hiljem ehitasid isa ja vennad talle Riga mopeedist juba korralikuma riista ja nii see asi algas.”

Andres Krestinov, NSVLiidu krossikoondise liige, endine võistluskaaslane:

•• “Ma sõitsin Avoga tema kaks esimest aastat Euroopas koos. Ta oli väga töökas ja võttis asja täie hingega, treenis kole palju. Ega see algus kerge polnud, nad olid isaga koos ja Avo sõitis standardse Honda tsikliga, mida sai igast poest osta. Sellega päris läbi ikka ei löö. Kui alguses oli ta teistest maas, siis viimasel aastal olime juba täiesti võrdsed. Nii, et areng oli kiire. Eks ta hakkas silma ja asjad hakkasid paremuse poole liikuma, sest temaga arvestati. Ta sõitis küll häid sõite, kuid päris etteotsa – maailmameistriks tulekuks – jäi tal veidi andest puudu. Kuid koos veedetud aeg oli meil päris lõbus. Meil olid Vene passid ja nendega oli piiriületustel alati igavene jama. Pidime Itaaliasse üle mägede edasi-tagasi sõitma.”