Vancouveri olümpia kaks palet
Eile lõppesid korraga kahed mängud. Ühel pool ideaalid, võidud, pisarad ja tuhanded Kanada hokisärgis ja lippudega juubeldavad Vancouveri elanikud, kes täidavad Granville’i tänaval lõbustusasutuste ja poodide omanike taskuid.
Teised mängud käisid aga vaid kvartal olümpiakülast eemale jäävas tühjavõitu restoranipiirkonnas, protestiks mängude vastu ajutises telklinnakus ööbivate globaliseerumisvastaste peades, ning tudisevate kerjuste ja narkomaanide pesitsuspaigas Downtown Eastside’is. Vaid mõne minuti kaugusel olümpiatule asupaigast.
Tosinkonna aasta eest Rootsist (!) soetatud Kanada hokisümbolitega nokkmütsi nüüdseks juba endise omanikuna oli kujuteldamatult ülev tunne kõndida paarikümne tuhande pealises rahvamassis, kel kõigil puna-valge vahtralehega hokisärk seljas. „Kulda, kulda!” hüüavad kooris nii hallist tulija kui ka trendikaid restorane ja lokaale täis pikitud Yaletownis mängu teleriekraanilt vaadanu. Go, Canada go! – kui sa just vastaste toetaja pole. Valge, must, kollane ja indiaanlane – stereotüüpidega harjunule ehk mitte just kõige harjunum vaatepilt. Kuid kirg on kõigil ühine – need on Kanada olümpiamängud, kus juba enne hokifinaali on kõigi aegade kullavõitude rekordit vähemalt korratud.
Eufooriat alandab pisut metropoli teine pool. Kaks kvartalit sportlasi majutavast olümpiakülast eemal podiseb omaette maailm. Tahad rahulikult, ilma tunglemata ja tund aega järjekorras seismata pubis kannu õlut teha või klaasi veini võtta? Siis peaksid just sinna minema. Et selliseid inimesi pole just palju, siis saab sealne kaupmees või lokaalipidaja jaekaubandusse jäetavatest sadadest miljonitest dollaritest vaid sõrmkübara jagu.
Hea küll, restoranipidaja risk on tema enda oma. Aga käia suurt objektiivi lapse kombel kaelas hoidva kartliku fotograafiga läbi narkomaanide, kodutute ja vaimse hälbega inimeste piirkonna – see jätab olümpiatunde ja -ideaalid küll väga kaugele. Lihtsalt kontrast on suur ja jääb meelde. Aga see ongi olümpia, mitte pelk klantspilt või Jacques Rogge’i kõige-kõigemat esile toov kõne tule kustumise eel.
Kõrvuti Kristina ja lehe ilmumise ajaks ehk ka Andruse medali, Maëlle Rickeri kulla, Joannie Rochette’i eneseületamise, tänaseni superstaari staatuses olevate Katarina Witti ja Alberto Tomba ning hokifinaaliga on olemas teine maailm, kuhu jäävad süstijad, protestijad ja hot-dog’i müüjad. Nii jääb ka pärast olümpiat, kui võrkaiad maha võetakse, rohekassinine logo Vancouver 2010 kaob teleriekraanidelt ja meeltest. Argiellu naaseb nii sportlane, treener, määrija, masseerija, kajastaja kui ka vaataja.
Mina panen hiljemalt ülehomme laua alla ja proovin ka ise mäest alla tuhisedes talverõõme nautida. Loodan, et Nõmme, Kääriku ja Haanja suusarajad on ka murdmaameestele sõidetavad ja aitavad olümpiatunnet metsa all kenasti edasi kanda! Aga samal ajal ka argiellu naasta!
 |
  |
 |
