Treeneri staatuse küsimus vajab kompleksset lahendamist

Eestis tegutsevate treenerite staatusega seotud probleemid, mille eiramine on toonud ja  toob kaasa korvamatut kahju, võivad ilmneda ehmatavalt võib-olla tõesti alles kümne aasta pärast. Aga meil on veel võimalik tegutseda ja vältida probleemide teravnemist.

Siin ja edaspidi puudutan eelkõige saavutusspordi ja olümpiaalade treenerkonna probleeme. Vastust ootavad põhimõttelised küsimused: miks sisuliselt samaväärset tööd tegevate kooli kehalise kasvatuse õpetajate ja treenerite palgad ei ole üldsegi mitte võrreldavad? Miks enamikul treeneritest pole mingeid sotsiaalseid garantiisid? Miks pole neil ka oma kutsemeisterlikkuse edenedes suurt lootust konkurentsivõimelisemale töötasule? Õpetaja-metoodik saab koolis palka, millest absoluutne enamik ka kõrgeima võimaliku tasemega klubi treenereist ei või unistadagi. Ma ei räägi siin hästi müüvate spordialade treenereist. Johtuvalt eelnevast on treener, nii nagu ka suurem osa meie üliõpilastest, sunnitud  toimetulekuks lisatööd otsima. Seega pole neil kuidagi võimalik täielikult pühenduda oma põhitegevusele.

Inglise kolumnisti ja juhtimisteemaliste bestsellerite autori Guy Browningu väitel peaksid  normaalses organisatsioonis esmatasandi inimesed üles vaatama ja tipptasandi inimesed allapoole vaatama. Meie  treenerielu silmas pidades näib olukord vastupidine. Browning hoiatab –  murrangulistes olukordades lahkuvad firmast kaht tüüpi inimesed: kõige pa­remad töötajad ning kõige paremad kliendid. Usalduse saavutamiseks soovitab Browning mõista esmatasandil töötavaid inimesi. Treeneri tõrjumine alaliidu või mänedžeri dialoogist sportlasega, samuti treenerite arvamuste vähene arvestamine võistluskalendri koostamisel on esmalt meenuvad näited meie spordielust.

Pearaha absurdsus

Riiklikku tellimust kõrgkoolidele treenerite ettevalmistamiseks pole juba aastaid. Mõlema kõrgkooli väljundiks on kehalise kasvatuse õpetajad. Riik, olles ise loobunud kõrgharidusega treenerite koolitamisest, on delegeerinud ettevalmistuse alaliitudele. Nii on riigile odavam, sest sisuliselt peavad treeneriks pürgijad ise oma koolituse kinni maksma, samuti pole vaja palgal hoida suurt hulka õppejõude. Aga juhtimisteooriast pärit piiranguteteooria uus, põhjuste ja tagajärgede analüüsist lähtuv mõtlemismeetod hoiatab selgelt, et kulude viimine miinimumini viib alla ka ettevõtte efektiivsuse. Nõustun täielikult kolleegide arvamusega, et eelkõige kannatab tipptreenerite ettevalmistus. Alaliitude koolituse põhiväljundiks on sotsiaalse programmi „Lapsed tänavalt ära” treenerkonna ettevalmistamine, millega on ka toime tuldud. Ent aeg on esile toonud ka kitsaskohad, näiteks on pearaha süsteem kohati jõudnud absurdini, sest ära kasutatakse ka  Nikolai Gogoli loomingust tuntud surnud hingi.

Kaks maailma suurimat, ka ÜRO-st rohkem liikmesriike kaasavat organisatsiooni on rahvusvaheline kergejõustikuliit (IAAF) ja rahvusvaheline jalgpalliliit (FIFA). Riikidevaheline tegevus kuulub igal juhul poliitilise elu valdkonda. Kõige suurema mõjujõuga otsused, mis arendavad või pärsivad nende organisatsioonide tegevust, tulevad eelkõige poliitikutelt.

2006. aasta IAAF-i akadeemia rahvusvaheliselt peatreenerite lõpueksamilt meenub tookordse Venemaa peatreeneri Valeri Kulitšenko loeng oma riigi treenerite probleemi lahendamisest. 1990-ndail kiratses ka Venemaa kergejõustik, suur osa tipptreenereist lahkus välismaale tasuvamale tööle. Lahendus tuli treenerite staatuse, eelkõige konkurentsivõimelise palga kehtestamisega riiklikul tasemel. Seda nimetas ta spordi politiseerimiseks. Aga kui spordis osaleb nii suur hulk maailma riike, kui peetakse medalite arvestust, kui võitjaid autasustades pingutavad ka väikeriigid suurriikidega võrdselt, siis ongi ta ju poliitikute otsustest sõltuv.

Eelnevate põhjuste tõttu vananeb meie treenerkond kiiresti, sest peaaegu olematu palk ei motiveeri noori valima treeneri elukutset. Mõne aasta eest näitas kergejõustikutreenerite vanuselise jaotumise prognoos, et 2016. aastal on Eesti kergejõustikuliidus üle 51-aastaseid treenereid 54 %.

Järjepidevuse kadumine

Uued teooriad on toonud uue nägemuse ka koolituse mõistmisse. Ohtlik on koolitus, mille ideoloogial puudub järjepidevus, seos tervikliku teadmiste süsteemiga. Selle seoseta on lühikoolitused tihti eklektilised ja teadmiste koondamise asemel neid hajutavad. Kõrgkoolides on järjepidevus garanteeritud, alaliiitudes on seda väga raske saavutada juba juhusliku tagasiside tõttu. Et muuta inimeste käitumist koolituste kaudu, peab muutma nende mõtteviisi. Koolituse muutunud sisu tähendab seda, et inimesele ei anta universaalseid lahendusi, vaid pakutakse oskusi ja meetodeid suurepäraste lahenduste juurde jõudmiseks. Seda aga on lühiajalisi alaliidu koolitusi läbinul ülikooli mitmeaastase programmi läbinuga võrreldes oluliselt raskem saavutada. Tahan eelnevale prognoosile toetudes väita, et kui me radikaalseid muutusi ette ei võta, pole kaugel aeg, mil meil pole enam neid, kes eelnevatele traditsioonidele toetudes suudaksid kõrgkoolis treenerite erialalist koolitust läbi viia. Treeneri staatuse küsimus vajab kompleksset lahendamist. Kui riik tahab sporti omaks pidada, peaks ta aru saama, et spordi elushoidjaid, treenereid, tuleks toetada nii neile professionaalset haridust kui ka väärilist palka pakkudes.

Bill Gates nimetab firma põhitööd tegevaid inimesi hingajateks ja väidab, et hingajal peab olema ettevõttes kõige parem, sest firma hea käekäik on otseselt tema kätes. Spordis on hingajaiks sportlane ja tema treener. Meie spordielu kitsaskohtade esiletulek viimasel ajal näitab, et käes on hetk anda spordile arukal viisil uus hingamine, et mitte kümne aasta pärast tegeleda selle turgutamisega vaid kunstliku hingamise võtteid kasutades.