TÄISMAHUS: Suur sportlane Rein Taaramäe oskab edu rahvaga jagada
Eilses Eesti Päevalehes välja kuulutatud uus traditsioon – valida iga aasta lõpus EPL-i suur sportlane – on esimese märgi maha saanud. Tänavuse loorberipärja asetab toimetuserahvas Eesti esijalgratturi Rein Taaramäe kaela.
Eesti parimate sportlaste valimisel meeste seas teiseks jäänud Reinul pole küll ette näidata medalit nagu vägimees Gerd Kanteril, kuid just tema on lõppeval aastal teinud arenguhüppe, võib-olla koguni kõige rohkem muljet avaldava Eesti spordis viimastel aastatel. Kui jalgpallikoondist saab kahtlemata kiita nende esmakordse pääsemise eest Euroopa meistrivõistluste valikturniiri play-off’i, siis nende areng on kulgenud 20 aasta jooksul ja kukesammu haaval. Rein on aga arenenud suure hüppega ja jõudnud noorest east hoolimata juba maailma jalgratturite tippu. Konkurents tema alal – jalgrattaspordis – on tohutu suur ja andekaid sportlasi, kes on valmis iga hetk
kandadele astuma, ainuüksi Euroopas tuhandeid. Väga ränk töö, suur anne ja looduse poolt kaasa antud võimed on aidanud Reinul püsida tipus, edasi areneda ja võidelda oma koha pärast velotuuride eesotsas.
Mõtleb poolehoidjatele
Kuid Rein Taaramäe pole suur sportlane üksnes oma atleetlike saavutuste pärast. Ta on ka inimene, kes ei pea paljuks oma edu rahvaga jagada. Pole palju neid sportlasi, kes pärast iga väsitavat võistluspäeva – ja meenutagem siinkohal, et Rein teeb kolm nädalat järjest iga päev nelja-viietunniseid sõite – jaksaksid veel suhelda ja kommentaare jagada. Veel eelmisel aastal võttis Rein pärast sõidupäeva telefonikõnesid vastu ja suhtles vahel päevas kümne ajakirjanikuga, ise kurnatud ja väsinud. On ainuõige, et nüüd ta seda enam teha ei saa, sest tal on ju vaja aega puhkuseks ja taastumiseks. Kuid Rein on siiski mõelnud sellele, kuidas iga päev sündmusi poolehoidjatele ja kaasaelajatele isiklikult vahendada. Istunud rattasadulast meeskonna bussi, võtab ta välja sülearvuti ja asub üles tähendama päeva jooksul tekkinud mõtteid. Mitte selleks, et ennast upitada, vaid selleks, et huvilised ei peaks pettuma. Paljud sportlased ei armasta kirjutamist – see on igati mõistetav! Sõnade rittaseadmine ei ole alati lihtne, seda enam, kui sul on selja taga raske võistluspäev. Aga Rein teeb seda nauditavas stiilis, muheda huumori ja kadestamisväärse sulejooksuga.
Muudab elusid
Seejuures on Rein väga siiras ja ausameelne inimene! Ta räägib alati, mida mõtleb, kuid pole kunagi lahmiv, ebaõiglane või õel. Kui esitad Reinule küsimuse, saad alati vastuse. Sügisel kodumaale naasnuna andis ta mitukümmend intervjuud ega lükanud tagasi ühtegi ajakirjanikku, kes tuli midagi pärima või kutsus kuhugi rääkima. Rein läks. Miks? Ons kuulsusesära talle armas või pelgas ta ajakirjanikke-kriitikuid pahandada? Tühja kuulsusest ja ajakirjanikest! Rein mõtleb Sinule, armas lugeja. Ta teab, et kui leidub kas või üks inimene, keda huvitab, mida ta maailma asjust arvab, siis tuleb arvata, rääkida, aega leida.
Rein Taaramäe pole seejuures tühipaljas sõnademees. Võib-olla parimat tunnistust Reinu suurest südamest ja loomusest annavad tema teod jalgrattaspordi kinnistamisel rahva südamesse. Noore profina, kellel on vaja iga päev oma energiat jalgrattaspordis kulutada, leidis ta ikkagi veel aega luua oma jalgrattaklubi. Tavaliselt hakkab sportlane järeltulevatele põlvedele mõtlema alles siis, kui karjääri lõpp terendab silme ees, kuid Rein on mõistnud, et juba praegu alustades võib ta kümne aastaga muuta tosinate laste elu. Kuid talle on sellestki vähe. Tour de France’i kaheteistkümnes mees, peaaegu parim noor rattur sel prestiižsel velotuuril, Vuelta etapi võitja ei pidanud sügisel paljuks Tartu linnarahvast sõbralikult endaga koos treenima kutsuda. „Saame poe juures kokku ja stardime,” kirjutas ta ja lubas kõiki mahajääjaid järele oodata, vajaduse korral tagantki lükata. Kas teate veel proffidest spordimehi või -naisi, kel jätkuks aega ja viitsimist seda teha?
Rein Taaramäed võiks siinkohal kiitma jäädagi, kuid parim kiitus oleks noorele ratturile ehk see, kui prooviksime ise tuleval aastal natuke rohkem tema moodi olla. Kui istuksime ise rohkem ratta selga või liigutaksime end muul moel veidi sagedamini. Kui avaksime oma südame kaasinimestele ega laseks upsakusel suureks kasvada. Kui meil jätkuks siirust, lahket meelt ja energiat anda ühiskonnale midagi tagasi. Aitäh Sulle, Rein!
Ärge lööge kunagi vedelaks, alati on mingi lootus!
Paljud Eesti rattasõbrad avavad suurturniiride ajal igal õhtul blogi rattaprofid.ee, et sealt lugeda Rein Taaramäe, aga ka kõigi teiste ratturite mõtteid. Reinu sissekanded on pikad ja analüüsivad, kuid toome siinkohal ära emotsioonid, mida Rein ise tänavu esile tõstis: valge särgi võitmine ja sellest ilmajäämine Tour de France’il ning haiguse ületamine ja võit Vueltal.
21. juuli, Tour de France’i 18. etapp. Valge särk
… Kui ikka midagi väga taga ajad ja selle jaoks kõik endast annad, on kõik eesmärgid reaalsed. Õnnitlen siinkohal iseennast, tõeline põrgu, mis mu organismis möllas viimasel tõusul, ma ei olnud tegelikult võimeline nii kaua ees pusima ja nii kiirelt seda mäge sõitma, aga mentaalselt olin väga tugev ja korrutasin endale, et järgmise kurvini kannata-kannata, küll Pierre Rolland ka maha jääb…
… Joont ületades arvasin, et särk läks Rollandile, olin kaks-kolm minutit infosulus ja pettunud, aga siis tuli teade, et särk minu, süda hüppas rõõmust...
… Muide, tuuril on kõik asjad maailma raskeimad: tõusud, laskumised, sile maa, lisaks oli hotell ikka jube õudus. Suure voodi madrats oli mõlemalt poolt täiesti auku magatud, teki asemel oli mingi kuradi kardin. Küsisin tekki retseptsioonist, aga seda hakati vist õmblema... Et und saada, olin kohustatud väga kangeid pille kasutama, jube...
22. juuli, Tour de France’i 19 etapp. Valge särgi kaotus
… Kui sain teada, et kaotasin kaks minutit Rollandile ja et ta võitis, hüppas hinge masendus, kirusin kõike enda ümber ega saanud mõnda aega sõnagi suust. Alles massaažilaual nägin telekast, kuidas Rolland lõpus sõitis ja kuidas ta jättis seljataha Sanchezi, Evansi, Schleckid, ta pani kõigile tšempionitele ära, siis sain aru, et särgi kaitsmine oli lihtsalt ebareaalne. Mees, kes valge võttis, oli teisest dimensioonist.
… Ometi tuli silme ette, kuidas eelmisel aastal Dauphinel Rollandi eraldis kinni püüdsin, kuidas ma Risouli mäe otsas viies olin ja tema vahega minu järel kuues. Kuidas eelmisel Paris-Nice’il sileda peal atakki panin, kuidas ta mulle järgi tuli, umbes 100 meetrit tuules imes ja siis maha jäi... Nüüd ei mahu pähe, kuidas saab sama mees olla kõvem kui maailma kõige tugevamad? Kas ka minult on oodata lähiajal sarnast progressi? Loodame siis, et on….
23. juuli, Tour de France. Pärast tuuri
… Järgmisel aastal saan veel valge särgi nimel heidelda, aga tulevikus saab Rollandiga tuuri üldvõidu nimel ehk suurt kemplemist näha... Revanš igatahes tulemata ei jää.
31. august, Vuelta. Elu raskeim päev ratta seljas
… Umbes tund enne starti tõusis taas palavik, 38,5... Läksin siiski starti, alguses sai korra esimesel tõusul koos nelja kaaslasega mõneks ajaks pundist plehkugi pandud, vaatasin, et enesetundel pole vigagi, aga sellest pingutusest ma enam ära ei taastunudki. Kõik järgnevad tõusud jäin esimesena üksi maha ja sain laskumistel järgi. Jube olukord, jalas jõudu polnud, selg valutas, pea käis ringi, käed valutasid ja ka üks põlv loobus ära...
Kartsin oma tervise pärast ja rääkisin spordidirektoriga, et ma ei soovi nii jätkata, aga rattaspordis on killerite mentaliteet ning vastus oli, et kannata ära, õhtul hotellis paneme uue päeva paika. Okei, mis seal ikka, hambad ristis...
3. september, Vuelta. Elu sõit
Tänud kõigile, kes minusse uskusid ja pidasid minu ja tiimi taktikat õigeks vaatamata kõigele, mida ma selle paari nädalaga läbi olen elanud. Oma füüsilises konditsioonis ma ei kahelnud, võidutahe oli täna ja üleüldse kogu Vuelta jooksul lihtsalt nii suur.
… Suurimad tänud spordidirektor Stephan Augele, kelle sõnad mind edasi sundisid pingutama. Kui mõned päevad tagasi olin kõige s...em mees võidusõidul ja peast käis läbi, et kas on mõtet jätkata, ütles Stephan: „Ei! Rein, ma tean su võimeid, sa tuled sellest välja ja võidad etapi!” ja lisas sama päeva õhtul, et sa veel tänad mind! Täna ma seda tegingi. Siit moraal: ärge lööge kunagi vedelaks ja laske käsi alla enne, kui joon paistab, alati on olemas mingi lootus.
