Suurlinnade hiilguse taustal näeb Ukrainas tõelist inimlikku tragöödiat

Üksmeelselt kiidetakse Ukrainat jalgpalli Euroopa meistrivõistluste korraldamise eest. Turniirile suurte kahtlustega sõitnud ajakirjanikud ja fännid tõdevad, et linnad on korras, staadionid suurepärased ja turniir hästi õnnestunud. On küll väikseid puudujääke, kuid kus neid poleks?

Ukraina on teinud üritusest suurepärase mainekampaania, esitledes end euroopaliku ja arenenud riigina. Ometi piisab korraldajalinnadest kõigest mõnekümne minuti kaugusele sõitmisest, et näha tõelist vaesust, korralagedust ja inimlikku tragöödiat. Ja seda sellistes kogustes, mis tundub esmapilgul uskumatu.

Konstantinovkas on tööpuudust ja meeleheidet õhust tunda. Linna parimas korras peatänava kõrval asuvad kaks kõrget punastest tellistest korrusmaja, mis on juba aastaid varisemisohtlikud, üks neist ongi juba viltu vajunud. Linnaisad andsid inimestele käsu majadest lahkuda, kuid need ei tahtnud kodusid jätta. Klaveriklahve meenutavate kinniehitatud rõdudega hiigelmajad näevad juba kaugelt välja tõeliste koletistena, kuid seal peituvad korterid on paljude inimeste ainsaks varaks.

Samuti vohab linna haljasaladel ja teeäärtes tõeline loodus, sest muru niitmiseks kommunistliku partei juhitavas linnas raha lihtsalt pole. Samamoodi pole keegi juba aastaid värvinud metallist tänavapiirdeid või parandanud kõnniteid, mille ääres vedeleb prügi.

Kortermajade ette on kasvanud tihe tihnik, mis ulatub viienda korruseni ja peidab kogu akendesse tuleva valguse. Puude harvendamine lõppes tõenäoliselt juba kümmekond aastat tagasi. Nende all olevatel teeradadel kõndides peab keskmise pikkusega mees end kummargile laskma, sest suured harvendamata oksad vajuvad nii madalale. Linnas hulguvad kodutud koerad, kellele pole kohalikel soovi kodu anda ja kelle probleemiga omavalitsus ei tegele. Pulstunud ja õnnetu olemisega loomad otsivad kuuma päikese käest pääsu autode varjus või puude all ähkides. Mööduvaid inimesi jälgivad nad tühja ja kustunud pilguga.

Rännata või hääbuda?

Kunagi oli Konstantinovkas elu ilusam. Seda ajal, kui palju töölisi piiritagustest Venemaa oblastitest sinna saabus. Kes kaevandusse, kes tehasesse. Elanikkonna päritolu tõttu leidub linnas väga vähe inimesi, kes räägivad ukraina keelt, valdavaks on kõikjal vene keel.

1990-ndate lõpus läksid ühel kohaliku kooli lennul lõpueksamid täielikult aia taha, sest vene keeles õppinud lapsed said korraga eksamiruumis istudes paberid riigikeeles – seda nad aga lihtsalt ei osanud. Konstantinovkas oli Nõukogude Liidu kuulsamaid klaasitehaseid ja paljudele inimestele tööd andnud tellisetehas, kuid nüüd on viimasena öeldust alles ainult mõnede üksikute seinte ja prügihunnikutega tühermaa, klaasivabrik töötab aga paariprotsendilise võimsusega oma endisest hiilgusest.

Tehaste piirkonna allakäik on võtnud vormi, kus suure kiirtee ülekäiguks ehitatud sild varises mõned nädalad tagasi sõiduteele, sest keegi polnud suvatsenud juba pikemat aega selle olukorda kontrollida. Sinna alla õnneks keegi ei jäänud.

Tööd linnal pakkuda pole, makse kelleltki koguda pole ja inimestel ei ole muud teha kui välja rännata või hääbuda koos linnaga.

Michael on Donetskist mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva Konstantinovka kõige silmapaistvam elanik. Seda mitte tema paljudest kaaslinlastest korralikuma riietuse, vaid kõige silmanähtavama erinevuse pärast – ta on linna ainus mustanahaline. Cambridge’i ülikooli Uganda päritolu teadlase poeg saabus Ukrainasse kümmekonna aasta eest kõrgharidust hankima ja on jäänud sinna tänini.

„Mu isa oli väga mu siiatuleku vastu, sest ta hoiatas mind, et see riik on meeletult rassistlik, kuid ma tulin ikka,” ütleb Michael.

Harkivi tehnikaülikoolis õpitud aastad viisid ta kokku kohaliku Nataljaga, kes oli esialgu lihtsalt suurema seltskonnaga jagatud elamises korterikaaslane, kuid seejärel juba midagi enamat ja nüüd seitsmeaastase tüdrukutirtsu Mariana ema. Natalja kooselu võõramaalasest mehega oli neiu ema jaoks esiti vastuvõetamatu: pahatihti saavad Ukraina tüdrukud võõramaa meestega lapsi, kuid seejärel kaovad isad nelja tuule poole. Seekord läks teisiti.

Ka Michaeli isa kartused ei osutunud päris tõeks. „Tead, rassiste on tegelikult kõikjal, sest ka Ugandasse minnes on seal inimesi, kes vaatavad mu peale pahasti, sest ma ei tea kõiki sealseid traditsioone,” kostab ta. „Suhtun sellesse niimoodi, et kui keegi nii käitub, on ta ise idioot.”

Satelliit kui rikkuse märk

Tõsi, Eesti ajakirjanikule tasuta öömaja pakkunud Michael tunnistab hiljem tänutäheks Prantsusmaa-Hispaania kohtumise veerandfinaali piletit saades, et ega ta üksinda Donetskis õhtul ringi liikuda eriti julge. Ka Natalja kardab tema pärast ja organiseerib tuttava taksojuhi abikaasat koju tooma.

Michael ja Natalja pakuvad tõlketeenust. Kliente leitakse interneti teel, Michael tõlgib vene keelest inglise keelde ja naine vastupidi. Raha maksab tänapäeval sellise töö eest küll kõigest 70 protsenti tellijatest, kuid ka sellega elab kenasti ära, Ukraina tingimustes isegi väga hästi. „Mul on ainsana satelliidiantennidel kuus pead,” näitab Michael uhkusega ja lisab, et tema kodust väljub ka ümbruskonna ainuke võrguta netiühendus.

Kuna Michaelile on näkku kirjutatud, et ta on välismaalane, peab ta mitu korda päevas vastama naabruses liikuvate kohalike palvetele aidata teda õlleraha või mõne suitsuga. „Välismaalane tähendab neile raha ja ma ei saa kuidagi seda ka varjata, et ma olen väljamaalt,” naerab ta ise.

Ent naabruskonnas on vähe põhjust naerda, sest juba kõige lähedasemate naabrite seas leiab täiesti uskumatus koguses inimlikku traagikat. Ilusal kolmapäeva õhtul saabub Michaeli tagahoovi nuttev naabrinaine. Endisest vangist elukaaslane tuli purjus peaga koju ja nõudis Leenalt naisekohustuste täitmist, kuid Leena ei soovinud.

Järgnes peks ja põgenemine naabri juurde. Leena terve elu meenutab mõnda seebisarja ja seetõttu kutsutakse teda ka ühe sellise sarja järgi – Santa Barbara. Nooruses oli tema ema ja isa kodutüli päädinud sellega, et isa pussitas ema. Ema suri, isa viidi pikaks ajaks vangi.

Vanemateta jäänud neiu hakkas jooma ja leidis endale seejuures mehe, kellega sai esimese lapse – Veera. Veera on tragi tüdruk, kelle lemmikaineks koolis on matemaatika ja kes unistab jalgrattast, kuid on oma noore elu jooksul pidanud nägema juba väga palju koledusi. Leena jätkas pärast tema sündi joomist ja sellega kaasnesid arvukad kodutülid. Ühes armukadedustülis kaitses Leena end nii raevukalt, et lõi purustatud pudeliga abikaasale vastu õlga. Mees läks haiglasse ja väitis, et kukkus ise klaasikildudesse. Leena oli selle pärast tänulik ja ootas meest koju tagasi. Mees tuligi ja esimese asjana lõi Leenale noa rindu. „Ta tuli kell kaks öösel üleni verisena meie ukse taha ja kukkus kokku. Haiglas öeldi, et tema ellujäämine oli ime,” meenutas Michael.

Praeguseks on Leena saanud veel ühe lapse, poja, kelle isa temaga tegemist ei taha teha, ja vägivaldse mehe, kes on samuti regulaarselt vangla vahet käinud.

Unistus elab luuletustes

Nutvat Leenat, kes on juba pekstuna saabudes kergelt purjus ja nõuab kohe lohutuseks uusi jooke, tuleb uudistama Michaelist teisel pool elav Roman – mehemürakas, kellele elu on andnud lapse mõistuse. Ta joob lurinal värvilisest topsist õlut ja tõmbab peale filtrita Priima sigarette. Riigilt saab ta invaliidsuspensioni 80 euro ringis ja naabrid kasutavad teda poeskäikudeks. Nimelt on Roman väga aus ja toob alati kopika pealt õige rahasumma tagasi ning võtab selle eest ainult topsitäie õlut – tavaliselt selle järele teda naabrid saadavadki –, mille ta siis lurinal jälle ära joob.

Michaeli vastasmajas elab Dima, kes on eriskummaline kohalik: tööd tal pole, kuid tema ei ole kaotanud lootust seda leida. Ta ei joo ega suitseta ja teeb päevast päeva trenni. Dima elu tragöödia pärineb ajast, mida ta ise ei mäleta. Suure liidu lagunemise järel avanes tema sakslastest vanematele võimalus tagasi minna kodumaale, kuid väike sülelaps hinnati liigseks. Vanemad läksid Saksamaa poole ja Dima jäeti lastekodusse.

„Käisin paari kuu eest Harkivis kirikut ehitamas, aga see sai seal valmis ja nüüd üritan tööd leida,” tunnistab ta. „Seda pigem Donetskist või Harkivist, sest siin pole nagunii mingit tööd.”

Michaeli naaber Leena on üritanud enda sõnul mitmel kohal tööl käia, kuid pole saanud – kui isegi tuttavate abiga mõni koht leitakse, siis pidevad probleemid ei lase tal tööd kaua hoida. Vaesus on jõudnud piirini, kus tema majas on välja lülitatud elekter ja vesi. Vangis istuva abikaasa korterisse ei luba riik tal aga elama minna ja ta ei saa sealt ka asju kätte. Leena lapsed on harjunud tühja kõhtu kurtma Michaelile ja tema abikaasale, kes neid ka toidavad ja aitavad.

„Vahel väsitavad kõigi nende inimeste aitamine ja kõik need hädad siin tõesti ära,” tunnistab Michael ning räägib plaanist võtta enda asjad ja kolida koos perega ära – Ugandasse. „Uganda on ka vaene riik, aga ma usun, et paarikümne aastaga saadakse seal jalad alla, kuna meil leiti seal naftat.”

Enne seda tuleb lahendada olmelisemad probleemid: leida lahendus tütre kooliskäimisele ja otsustada, kui tihti aastas naasta abikaasa Natalja sünnimajja, sest Michael ei taha enda sõnul abikaasalt ära võtta tema kodumaad.

Ka Leena veel unistab – et keegi avaldaks tema luuletused, mida ta on kirjutanud juba suure paki ja kus ta räägib näiteks ära lennanud tähest, kelle järgi ta enda elu sättis, või veel kahest lapsest, aga kindlasti mitte praeguste meestega. Ent kuidas ta seda teeb, seda ta öelda ei oska. „Ma ei saa ju ära ka minna. Lapsed on ju,” ütleb Leena.

Konstantinovka kohalik leht üritab aga süstida kohalikesse noortesse lootust. Viimase ajalehe juhtartikkel räägib Andrei Sevtšenkost ja tema muinasjutulisest karjäärist. Sinna juurde toob näite kohaliku kooli meeskonnast ja sealsest tublist noormängijast. Ka temast võib saada staar, kirjutab
kohalik leht.

Kaks kleenukest tumedajuukselist õde, kes töötavad ühe paneelelamu esimesel korrusel asuva naisteriiete poe müüjatena, tõdevad, et Kiievisse minek nõuaks raha, sest elamine seal on väga kallis. Pood pakub kohalikele naistele värvilisi, kuid väga odavaid riideid ja neiud ise peavad end linnas võrdlemisi õnnelikeks. „Töötada tuleb küll iga päev kella üheksast kuueni, aga vähemalt on meil tööd.”

Palk ei ole meie mõistes suur, ulatudes 200 euroni, kuid Ukraina väikelinnades on see hunnitu summa. Kui eestlase jaoks paistavad kohalikul turul 30 eurosenti maksev värske kartulikilo ja 45-eurosendine kurgikilo meeletult odavana, siis kohaliku palgaga võrreldes valmistavad sealsed hinnad kohalikele korralikku peavalu.

Vanem õdedest on linnaga seotud ka palju proosalisemal, ehkki väga ukrainalikul põhjusel, sest varajases nooruses sõlmitud abielu lõppes õnnetu lahutuse ja üksikema staatusega. Ometi paistab ka talle õnn naeratavat, kuna praegu on ta koos kohalikul tasandil tähtsa miilitsaga, kes on üks väheseid inimesi, kes Konstantinovkas elamist heaks peab. „Pole siin ju midagi viga,” selgitab turske kehaehitusega korravalvur. Miilitsa korrumpeerumist peab ta aga alatuks laimuks ning eitab ausa pilguga ja koguni solvunult igasugust altkäemaksu, mida seal riigis oleks võimalik võtta või võetaks.

Väikelinnas jääb ellu vaid ettevõtlik

Ära elavad need, kes suudavad selles linnas olla ettevõtlikud ja on ise oma niši leidnud. Näiteks elavad korralikult ära autoparandajad või autoärimehed. Või siis kõrge aia taha varjunud kohalik perekond, kes müütab naabruskonnas kanepit ja kasvatab aias asuvas aedikus kahte vihast rotveilerit.

„Ettevõtlikkust peab olema ja ise pead kõike tegema, sest muidu sa ei ela, vaid oled niisama,” ütlevad nad, kuid vabandavad samas, et praegu on elu siiski raske, sest kanepitaimed pole veel valmis. Ent ometi on palju neid, keda see enam ei lohuta. Tööpuudus kasvab ja kõrgajal kaugelt üle 100 000 elanikuga Konstantinovka sai 2001. aastal tehtud loendusel elanike arvuks 80 000, millest nüüd on hinnanguliselt alles jäänud 70 000. Lahkutakse kõikjale – Kiievisse, Donetskisse, välismaale.