Suurkase meelest on kohtunikud ausad

Eelmisel nädalal astus Spordilehe toimetusse morni olemisega mees - Valdu Suurkask. Ta ütles, et 16. oktoobri Eesti Päevalehes avaldatud kriitika KK Tartu - KK Baltika mängu vilistanud kohtunike aadressil pole just kõige õiglasem. "Olin üle pika aja rahul - vile tuli enda meelest korralikult välja, mäng oli põnev, ja äkki sadas selline külm dushsh kaela," nentis Suurkask.

Siinkirjutaja arutles Suurkasega korvpallireeglite nüansside üle ning lõpuks leppisime intervjuu suhtes kokku. Kohtunikud on tihtipeale esimesed, kes kriitika alla satuvad; eks ole nii mõnedki vilemeeste vaated teistsugused kui treeneri või pealtvaataja omad.

Eesti teenekamaid korvpallikohtunikke Valdu Suurkask sai korvpalliga sinasõbraks kaheteistkümneselt. Kohtunikuna on ta tegutsenud ligi kolmkümmend aastat. Tema tõus õigusemõistja redelil oli kiire - mõne aastaga avanesid N. Liidu kõrgliiga uksed, rahvusvaheline kategooria anti Suurkasele 1975. aastal.

Kas olete vilistatud mängude üle arvet pidanud?

1975. aastast olen arvet pidanud kõikide mängude kohta. Vilistanud olen üle saja FIBA mängu, nüüd juba komissarina tuleb üle kahekümne lisaks.

Suvise EMi finaalturniiri ajal arvasid paljud, et Euroopa kohtunike tase jääb mängijate omale alla. Kas olete seda meelt?

Kohtunike tase jääb korvpalli tasemele alati alla! Kõigepealt areneb korvpall, kohtunikud tulevad järele.

Mäng korvist kõrgemal on kohtuniku jaoks väga raske element - kas visatud pall langes või tõusis? Aga näiteks Eesti meistrivõistlustel ei esinenud neli-viis aastat tagasi sellist olukorda üldse! Ja kui kohtunik midagi esimest korda näeb, on õige otsuse ja eksimise võimaluse vahekord pooleks. Sa võid teooriat teada, aga kui pole saanud seda praktikas proovida, võid esimestel kordadel vigu teha. Mustanahaliste mängijate ilmumine Eesti meistrivõistlustele oli kohtunikele uus kogemus, nagu ka tänavune "Kalev", kes on Euroopa klassiga meeskond.

Kuidas hindate praeguseid Eesti meistrivõistlusi? Ringlesite ju aastaid N. Liidu ja Euroopa karussellis.

Eks mulle ole ka vanust lisandunud. Kui siin mängitaks Euroopa tasemel, oleks mul vilistamisega tõsiseid raskusi. Vilistamise seisukohalt polegi tase nii oluline. Tähtsam on, et mäng oleks huvitav, põnev, et sa tunneksid - sind vajatakse. Selliseid mänge Eestis õnneks on.

Kohtunikud ütlevad tavaliselt, et kui treenerid-mängijad-pealtvaa= tajad millegagi rahul pole, on see kohtuniku mõjutamine.

See pole päris mõjutamine, pigem mängu loomulik käik. Iga vile annab ühele mehele õiguse ja teiselt võtab selle ära. Kellelt õigus võetakse, pole tihti nõus. Enamasti on küsimus mänguhasardis. Aga on ka mehi, kes teadlikult mõjutavad kohtunikke.

Mõjutamises on ka kohtunikel oma osa. Kui püüad väga "oma poiss" olla - seda me kõik millegipärast püüame, ka mina pole patust puhas -, ei taha jäiku meetmeid kasutada, ei tule see asjale kasuks. Rääkisime sügisesel seminaril, et eelmise aasta vilistamise suure puudusena lasime tihtipeale laadal suureks minna. Kui sa otsustavalt ei sekku, ei täna mängija sind selle eest. Vastupidi, ta tunnetab oma jõudu ja võimu, kõik läheb lumepallina edasi.

Kui kohtunik annab vale vile ja saab eksimusest kohe aru, kas ta jätab vahel ennast parandamata?

See on kahe teraga mõõk. Kui parandad ennast mängu jooksul kolmel-neljal korral, võrdub see sinu läbikukkumisega. Nii palju ei tohi mängu jooksul eksida. üldiselt oleneb kõik mänguolukorrast. Kui sa aga kriitilises olukorras ennast parandad, ei andesta kannatada saanud meeskond sulle. Seega on teinekord parem eksimus läbi lasta. Ja muidugi mitte järgmise vilega parandada, mis oleks kõige suurem viga.

Miks on Eesti korvpallurite ja treenerite seas võinud tekkida arvamus näiteks Tartu suhtes - et seal võivad kohtunikud mängu ära teha?

Eelarvamusel on oma juured. Mõned vanema generatsiooni mehed, kes on vilistamise juba lõpetanud, olid vahel liiga patrioodid. Ju siis mälestus püsib. Aga see on rohkem minu kui endise mängija arutlus. Täpselt samamoodi võivad arutleda tartlased Tallinna suhtes.

Minu kahes viimases Tartus vilistatud mängus on teine pool olnud Baltika. Mõlemal korral on Baltika süüdistanud tartlasi ebaobjektiivsuses. ühte mängu vilistasin koos Tobi ja teist Nukaga ning võin käe südamele panna - mingit tartlaste abistamist ei olnud. Aga eelarvamus on lihtsalt nii suur.

Kuidas hindate Eesti kohtunike üldist taset?

Tase on täiesti normaalne. Ma olen nõus linti võetud mänge treeneritega vaatama ja tahaksin teada, kus on see nii nõrk kohtunike tase, millest kogu aeg räägitakse. Vigu loomulikult esineb, kuid kellel neid ei juhtuks.

Kert Kesküla tegi Tartus viimastel sekunditel "jooksu". Pane ta veel kümme korda samasse olukorda ja ta ei tee "jooksu". Kellelgi ei tule pähe teda idioodiks sõimata või palka maha võtta. Juhtub kohtunik eksima, tuleb ta millegipärast "maha lasta" - ma ei tea, miks!?

Kas Eestis on viimastel aastatel kohtunikud mõne mängu "ära teinud"?

Mina ei tea. Ei usu, et kohtuniku jämeda eksimuse tõttu võitnuks võistkond, kes tegelikult ei oleks tohtinud võita. Et kohtunikud olid pahad ja ei lasknud võita, kuuleb palju. Kuid konkreetset näidet pole minu teada toodud.

Tihtipeale öeldakse, et just vaieldavaid olukordi vilistatakse ühe või teise kasuks liiga palju.

Tüüpiline süüdistus kohtuniku aadressil on selline: miks sa vea vilistasid, teise korvi all oli samasugune olukord ja sa ei vilistanud. Korvpallimängus pole kunagi kaht ühesugust olukorda. Olukorrad on sarnased, kuid mitte ühesugused. Kui olukorrad oleks programmeeritavad, võiks arvuti vilistama panna.

Tegelikkuses tuleb otsustada sekundi murdosa jooksul. Kõike tuleb hinnata vastavalt olukorrale, eeldusel, et kohtunik on neutraalne. Mul pole põhjust süüdistada Eestis ühtegi kohtunikku mitteneutraalsuses, kuigi meid on vähe, oleme omavahel seotud. Konfliktolukordades tuletatakse meelde, kes su vanaema on, kellena töötad, kellele tänaval tere ütled.

Kas sel sügisel on reegleid ka muudetud?

Tänavu ei ole muudetud. Kohtunikele saadeti vaid märgukiri vastase käega puudutamise kohta. Võitlus selle vastu käib ammu. Kui puudutamine piirab vastase liikumisvabadust, tuleb patustajat kohe karistada. See ei ole määruste muutus, on lihtsalt rõhuasetus, mida peeti vajalikuks veel kord meelde tuletada.

Tavavaatajale on rasked palli valdamise küsimus, mäng korvirõngast kõrgemal. Vahel inimene lihtsalt ei tea, mida tohib ja mida ei tohi. Muidugi, õigustatud kriitika on omal kohal ja meie seaski on neid, kes võivad sohki teha. Kuid põhiline, mis mulle meedias meelehärmi teeb - ei teata asja, kommenteeritakse ja mõistetakse hukka. Kui sa tead, millest räägid, siis palun!

Mind hämmastas kevadine azhiotaazh kohtunike vastu, see oli mulle mõistetamatu. Hämmastas, millise sõgeduse ja vihaga kirjutati kohtunikest.

Teie arvates pole välismaalt vaja kohtunikke kutsuda, nagu mõned soovisid.

Palun, kutsuge või terveks aastaks. Tulemus on ikka sama.

Nii et eesti kohtunikud saavad ka edaspidi oma ülesandega hakkama.

Jah. Kui ainult rünnak nii tormiliseks ei lähe, et meil varsti enam polegi kohtunikke.

VILLE ARIKE