Sakslaste masinavärgi hammasratas: peatreener Joachim Löw

Seitsmendat korda järjest sel turniiril ennustas kuulus kaheksajalg õigesti Saksamaa mängutulemust – pronksimatšis Uruguayga pakkus mereelukas võitu sakslastele ja nii ka läks. See kõik oleks ainult kurioosne faktike, kui sel poleks nii laia kõlapinda. Mõneti võib koguni arvata, et kaheksajala ennustus mõjus ka pallureile, vähemalt alateadlikult.

Olgu pealegi, et maailma suu­rimad ja mainekamad uudisteagentuurid kaheksajala tegemisi ahnelt kajastavad. Kui aga ennustustest hakkab rääkima juba ühe mängiva koondise peatreener, on asi hull. Uruguay loots Oscar Tabarez vannutas oma mängijaid: ärge kuulake, mis kaheksajalg räägib, ning kõneles meediaesindajatele, et pronksimatšis pole tähtis mitte ainult Saksamaale koha kätte näitamine, vaid ka kaheksajala suu lukku panemine. Sellega ta võiski teha suure vea, mõjutades ise oma pallurite alateadvuses toimuvaid protsesse.

Olgu kuidas on, Saksamaa oleks ehk niikuinii võitnud. Nende meeskonna eesotsas seisev peatreener Joachim „Jogi” Löw on vaheda mõistusega terane taktik, kes teadis suurepäraselt, kuidas motiveerida oma masendusest ja haigusest puretud tiimi veel selleks viimaseks mänguks. Mänguks, mis midagi enam tegelikult ei tähenda, kuid tähendab samal ajal nii kohutavalt palju.

Kui sakslased Hispaaniale poolfinaalis alla jäid ja konkurentsist välja langesid, teatas meeskonna kapten Philipp Lahm pisarsilmil, et igasugused pidustused jäävad koju jõudes ära, isegi kui meeskond peaks pronksmedalitega naasma. Sakslaste noor tiim oli meeleheitel – juba kolmandat suurturniiri järjest tullakse koju küll trofeega, aga mitte selle kõige säravamaga.

Ahastusele järgnes ridamisi ebameeldivaid uudiseid – väravakütt Miroslav Klose vigastas selga, mitmed mängijad langesid gripiga tõvevoodisse, sealhulgas kapten Philipp Lahm ja ründemees Lukas Podolski, tagatipuks haigestus veel ka Joachim Löw ise. Kuid ka haigena teadis ta, kuidas tüürida võidule oma noored mehed, kelle jaoks selle „kolmandajärgulise” auhinna võit oli ülimalt tähtis. Tema tiimi tugevus seisneb ju meeskonnavaimus, koostöös, ning selle vaimu säilitamiseks oli teise järjestikuse kaotuse vältimine ülimalt vajalik.

Õige valik

Jogi Löw on mees, keda Saksamaa peab tänama selle eest, et nende meeskond MM-il kolme sekka tõusis – ja mitte ainult. Tänu temale mängib Saksamaa jalgpalli niimoodi, nagu selle riigi koondist ehk väga pole harjutud mängimas nägema – rünnakulustilise ja energilisena. Tema on suutnud luua meeskonnas hea sünergia noorte ja kogenud pallurite vahel, tiimis valitsevad head suhted. Staaritsemised, hõõrumised eri rahvustest või rassidest pärit mängijate vahel, mis on kihva keeranud nii paljude teiste koondiste esinemised, pole Löwi hoolealuste seas üldse teemaks. Ta on suutnud kokku panna tõelise tulevikutiimi.

Seda hinnatakse Saksamaal vaat et kõrgemini kui selle MM-i pronksmedaleid. Lootusrikkalt vaatab Saksamaa 2014. aasta MM-finaalturniiri poole, kui tänased noored peaksid olema küpsenud  kogemustega palluriteks. Siis peaks see tiim olema tõeliselt võitmatu!

Siin on vaid üks aga. Kas meeskonna eesotsas jätkab sütitaja Joachim Löw? Muidugi ei hakka keegi teda toolilt kangutama kolmanda koha pärast – seda peetakse hoolimata algsetest kõrgematest lootustest ikkagi õnnestumiseks. Kuid Löw, kes 2006. aastal karismaatilise ja mõjuka Jürgen Klinsmanni trooni üle võttis, maadleb konfliktidega Saksamaa jalgpalliliiduga, kes tahab küll uuendada tema vast lõppenud lepingut, kuid ei soovi vastu tulla Löwi kõrgetele nõudmistele – eriti palgaküsimuses.

Jogi Löw asus Saksamaa koondise juurde ametisse koos Klinsmanniga, kes kutsus tumedapäise treeneri oma paremaks käeks 2004. aastal Die Nationalmannschaft’i juhendaja toolile asudes. Nende tandem oli haruldaselt edukas ja populaarne ning Saksamaa uus mängustiil nende mõttetöö vili. Kui Klinsmann 2006. aastal koondisetoolilt lahkus, polnud jalgpalliliidul raske otsust langetada – kuigi kaugeltki mitte nii kuulus ja särav kui „Klinsi”, oli Löw loogiline valik astumaks oma mentori jälgedesse. Ning jalgpalliliit ei eksinud – Löw osutus õigeks valikuks. 2008. aastal viis ta meeskonna EM-i finaali, järgneval kahel aastal esineti edukalt ilma ühegi kaotuseta MM-i valikmängudes.

Jõuludeks oli uus leping laual ning näis, et kõik võivad muretult MM-ile vastu minna. Kuid Löw polnud rahul alaliidu poolt pakutavaga. Lisaks lahvatas inetu tüli, mille üheks osapooleks olid Löw ja meeskonna mänedžer, kunagine tippjalgpallur Oliver Bierhoff ning teiseks pooleks jalgpalliliidu tehniline direktor Matthias Sammer. Löwi ja Bierhoffi süüdistati rahaahnuses ja despotismis, Sammeri omakorda tembeldas meedia „troonipärijahakatiseks”, kes ihub hammast Löwi toolile.

Pole alternatiivi

„Olen jalgpalliliidu heaks kuus aastat tööd teinud, neist neli Bundes­trainer’ina ning olen äärmiselt üllatunud, et mulle anti leping, millega nõustumiseks jäeti aega vaid paar päeva. Sellist ultimaatumit ei tohiks teha ning see on mind väga pahandanud,” nentis Löw. „Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et mind tiivustavad vaid sportlikud saavutused, mitte raha või võim.”

Nii ongi leping siiani alla kirjutamata, kuid Saksamaa äsjane edu võib tähendada, et vutiliit on nõus Löwile ja Bierhoffile järele andma. Kuidas nad saaksidki teisiti? Sakslaste peatreener on kodumaal peaaegu rahvuskangelase staatuses. Kui temast loobutaks, järgneks sellele ennekuulmatu pahameeletorm.

Saksamaa ühe suurema ja edukama vutiklubi Müncheni Bayerni direktor Karl-Heinz Rummenigge – samuti omaaegne edukas jalgpallur – on juba oma kaaluka sõna öelnud. „See oleks alaliidult suur viga, kui nad ei pikendaks Löwi lepingut. Jalgpalliliit peab lihtsalt leppima asjaoluga, et tuleb hakata maksma kõrgeid palku nagu välismaal. Aga Löwile lihtsalt ei ole alternatiivi. Oleks ennekuulmatu, et see meeskond praegu oma treenerist ilma jääks. Nendel on potentsiaali tõusta maailma jalgpallis valitsevaks jõuks – nii nagu Saksamaa tegi seda Franz Beckenbaueri ajajärgul 1970-ndatel.”

Mida arvab Löw ise? „Ma ei ole veel otsust langetanud,” nentis ta pärast võitu Uruguay üle. „Vajan paari päeva, et rahus järele mõelda. Kuid langetan otsuse õige pea.”

Küllap Löw nõustub. Ta teab, et Die Nationalmannschaft vajab teda, et MM-tiitel 24 aasta järel taas koju tuua.