Rekordimees Bukrejev näitab ka staadionide ehitajana tippklassi

Paldiski lähedal asuvas hallis undasid keevitusaparaadid. Metallraamide kallal askeldasid kaheksa töömeest. „Need on briljantsed poisid, kellele võin kindel olla,” ütles Valeri Bukrejev, kelle ettevõte Kanstet OÜ ehitab parasjagu Göteborgi spordihallile Scandinavium 200-meetrise jooksurajaga areeni, kus 2013. aastal peetakse sisekergejõustiku EM-võistlused.

Bukrejev avas ukse suuremasse halli, kus tema töölised panevad pärast detailide valmimist teisaldatava jooksuraja kokku.

„Valmistame raamalused, need kaetakse tsingiga ja seejärel vineeriga, ning lõpuks paneme rajakatte,” ütles ta. „See on nagu mööbel, mida viime sinna, kuhu tellija soovib.”

1994. aastal teivashüppes maailmaklassiga Eesti rekordi 5.86 alistanud Bukrejev alustas uue tegevusala otsimist juba kergejõustiklase karjääri lõpus. Pärast tippspordist loobumist 1996. aastal on tema äritegevus järjest laienenud. Esimesed jooksurajad ehitas Kanstet 1999. aastal Daugavpilsis, viimastel aastatel on nad staadione rajanud ka väljaspool Euroopat – Iraagis, Indias, Nigeerias, Iisraelis ja Brasiilias.

„Ma ei saanud Eestis peaaegu üldse tööd. Räägiti: miks peame Bukrejevilt ostma, kui rootslased pakuvad? Mõtlesin: las mu konkurendid ehitavad kõik Eesti staadionid, ma teen kõik ülejäänud mujal maailmas. Nüüd ostavad rootslased Bukrejevilt,” lausus Valeri naerusui.

Kaalukas töö Moskvas

Kanstetil on mitu projekti ootel ja kunagine kergejõustikuäss vaatab tulevikku optimistlikult: „Ma ei saanud teivashüppes maailmameistriks, aga sain maailmameistriks staadionide ehitamisel. See kujutluslik medal on mulle võib-olla isegi väärikam.”

Nii nagu Bukrejev lasi teivashüppajana latti üha kõrgemale tõsta, on ta samas vaimus otsinud ärimehena keerulisemaid ülesandeid. 2006. aastal valmistas ta abimeestega teisaldatava kergejõustikuareeni Moskva spordihallile Olimpiiski, kus peeti sise-MM-i.

„Enne meid oli nii suurt tööd teinud ainult Itaalia firma Mondo, nüüd teeme ka meie,” lausus Bukrejev. Ta meenutas, et pärast riigihanke võitmist rõõmustas ta mõned sekundid, siis vajus mõttesse: „Olime võitjad, ainult et me polnud kunagi niisuguseid areene teinud. Ma ei pabistanud, vaid hakkasin otsima tööruumi ja joonistama projekti.”

Kurski oblastis elavate sugulaste soovitusel leidis Bukrejev vajaliku suurusega (120 korda 60 meetrit) vabad ruumid Kurski lähedal asuva väikelinna Kurtšatovi tehases.

„Lõime käed tingimusel, et anname tehase töölistele meie metallraamid keevitada ja meie saame nende ruumides areeni kokku panna,” lausus Bukrejev.

Viiskümmend töölist rassisid kolmes vahetuses 24 tundi järjest, et tellimus tähtajaks täita.

„31. detsembri õhtul lasin mehed uut aastat vastu võtma, 1. jaanuari hommikul kell kuus töötasime edasi,” ütles Bukrejev.

Vaid kümmekond inimest oli kursis, et MM-i areen valmib 500 km kaugusel Moskvast. „Kui spordijuhid oleksid meie tööpaika teadnud, oleksid nad meil kogu aeg kaela peal istunud ja töö edenemist seganud,” põhjendas ta.

Samal ajal jäi Bukrejevi ema raskelt haigeks. Valeri sõitis Tallinna ja kutsus manala teele läinud abikaasat leinava isa Kurtšatovi kaasa. Sellega avanes Aleksandr Bukrejevil võimalus mõneks ajaks naasta lapsepõlveradadele, kus ta viiskümmend aastat varem oli töömeheteed alustanud.

„Isa tunneb metallidega töötades end nagu kala vees,” iseloomustas Bukrejev 78-aastast pensionäri, kes teenis kunagi leiba Balti laevaremonditehase metallide katsetustsehhis.

Töö on parim õpetaja

Staadionide ehitamine on viinud Bukrejevi ka eksootilistesse paikadesse. 2010. aastal uuendasid nad Bagdadis Iraagi kõige kuulsamat spordiareeni, al-Shaabi staadioni. Sõja haripunktis asus selle läheduses USA armee peakorter.

„Lähiümbrusest kostsid plahvatused, staadioni direktor kandis kogu aeg automaati,” meenutas Bukrejev. „Ehitasime riietusruumi ümber kaheks ja pooleks hotellitoaks, söögid valmistasime ise, territooriumilt välja ei tahtnud minna.”

Eelmisel aastal panid Kansteti mehed Indias rajakatet neljale staadionile Karnataka osariigis ja tehismurukatet ühele maahokiväljakule Punjabi osariigis. Vahepeal ehitasid staadioni Nigeerias Benin Citys.

„Projekti koostamine, ehitustööd, katte paigaldamine, rajajoonte märgistamine – ehitame staadione algusest lõpuni,” lausus Tallinna tehnikaülikoolis (varem TPI) energeetikat õppinud Bukrejev, kes pole omandatud erialal päevagi töötanud.

„Matemaatika ja füüsika on mulle alati meeldinud,” ütles Valeri. „Olen ise õppinud arvuti abil jooniseid tegema ja ehituslikku geodeesiat. Enne rajakatte panekuid oleme uurinud eri tootjate materjalide omadusi. Praktiline töö on parim õpetaja.”

Lisaks on Bukrejevil õigus teha staadionide mõõtmistöid, mille alusel väljastab rahvusvaheline kergejõustikuliit spordiareenile tunnistuse. Rajajoonte märgistamine on Valeri noorema venna Olegi ja poja Aleksandri õlul. „Nende tasemel märgistajaid on maailmas viis-kuus,” lausus ta.

Peagi võtab Bukrejev käsile Donetski staadioni uuendamise. Ukraina kaevanduslinnas peetakse 2013. aastal noorte MM-võistlused. Täna lendas Valeri taas Donetskisse, kus elavad tema abikaasa Tatjana ja viieaastane poeg Vadim.IsiklikkuValeri Bukrejev

••Sündinud 15. juunil 1964.

••Kahekordne olümplane teivashüppes: 1992. a Barcelonas 5.50-ga 17. koht, 1996. a Atlantas jäi algkõrgus 5.40 alistamata.

••Saavutused: 1993. a MM-i 7. koht (5.75), mitmekordne Eesti rekordimees (5.86).

••Spordirajatisi ehitava ettevõtte Kanstet OÜ omanik ja juht.

••Pere: abikaasa Tatjana, poeg Vadim (5), esimesest abielust tütred Marianne (31) ja Nikole (17) ning poeg Aleksander (29), lapselaps Mirell (1).TiitlivõistlusedMM-i medalile lähedal

••Kümnel võistlusel Eesti teivashüpperekordit uuendanud ja selle kõrguselt 5.32 5.86-le viinud Valeri Bukrejevi parim etteaste oli 1993. aastal Stuttgardi MM-il, kus ta sai 5.75-ga seitsmenda koha. Pronksmedali tagas 5.80.

••„Pärast 5.75 ületamist tegin vea, et ei võtnud jäigemat teivast, pidasin järgmist kõrgust vaheetapiks, vorm lubas väga kõrgele hüpata,” lausus ta.

••1994. aasta 19. mail opereeris doktor Eldur Annus Bukrejevil reie tagakülge. Juba kaks nädalat hiljem võistles ta Roomas. Enne Eesti rekordi 5.86 alistamist 3. juulil Soomes Someros oli Bukrejev pooleteise nädala jooksul osalenud viiel võistlusel. Augustis sai ta Helsingi EM-il 5.70-ga 8. koha.

••„See oli võib-olla minu viimane korralik hüpe,” meenutas Bukrejev. „Hoojooksu viimasel sammul, kui panin teiba koopasse, tuli pöial liigesest välja, kuid hüppasin ikkagi lõpuni ja ületasin kõrguse… Käsi paistetas üles ja EM oli minu jaoks läbi.”