Reele Komi astub esimesi samme Euroopa noorte esikümne poole

See õis on Euroopa squash’i-tandreid vallutada püüdev noor daam nimega Reele Komi. Tegelikult oleks kõik võinud ka teisiti minna ja Reelest hoopis tantsija saada. Sõutantsuga tegeles ta lapsena üsna meelsasti ning võib-olla oleks ta selle juurde ka pidama jäänud, kui juhus poleks teda hoopis squash’i-saali toonud. „Ma olin kuuendas klassis, kui üks sõbranna, kelle isa mängis squash’i, kutsus mind ka kaasa mängima,” meenutab Reele. „Kuna ma käisin tol ajal tantsutrennis, siis ma ütlesin kohe, et mul ei ole selleks aega, aga siis ikkagi läksin. Alguses käisin niisama korra nädalas mängimas, siis edasi juba kaks ja kolm korda. Nüüd on seitse korda!”

„Vist isegi üheksa,” torkab kõrvalt Reele treener, mitmekordne Eesti squash’i-meister Paul Piik.

„Jah, üheksa,” parandab Reele, kes vahel teeb ka kaks korda päevas trenni. Oma otsust tants squash’i vastu vahetada pole ta kahetsenud. „Squash’is on see hea asi, et oma arengut on näha. Tants on tants, aga siin võid kõvasti harjutades varsti näha ka oma töö tulemust.” Pealegi pole Reele tantsukingi päris varna riputanud – praegugi käib ta rahvatantsuringis, millega loodab suvisele noorte tantsupeole pääseda.

Paul Piigi sõnul ongi inimestel, kes kord squash’ile sõrme andnud, seda raske tagasi saada. „Inimesed, kes sellega tegelevad, on enamasti väga huvitavad ja vahvad. Kui sa mängid üks ühe vastu kellegagi, siis tekib üsna ruttu teatav sõpruskond, kes kõik teineteist hästi tunnevad. Peale meeskonnamängu ei suhelda eriti oma vastastega, aga squash’is tekib ikka mängijate vahel teatud side. See annab kõva lisaväärtuse – saad trenni teha, saad ka suhelda.”

Lisaks on oma tõetera sees ka Reele mainitud tõsiasjal: kui ühes mängus jääb vastane alistamata, saab kõva treeningu ja pideva harjutamisega oma taset tõsta, nii et järgmises mängus õnnestub juba vastasele silmad pähe teha. „Jah, võtad vastase näo silme ette – see motiveerib,” nõustub Piik. „Sina ise otsustad oma saatuse. Kui oled tubli, siis arened. Squash’is on üsna kerge ise midagi ära teha, sest sa ei sõltu teistest, sa ei ole osa mingist süsteemist.”

Ainult viied

On vana tuntud tõsiasi, et squash on üks intensiivsemaid spordialasid. Kuidas see noorele naisterahvale üldse sobib? Paul Piik on kindel, et sobib: „Viimastel aastatel on meil tohutult palju naisi juurde tulnud. Ma usun, et see on just naistele sobilik ala – see ei ole väga kontaktne, ei hakka tervisele.”

Tõsi on see, et keskmise squash’i-trenniga põletab inimene 800–1000 kalorit. Reele pulsikell on näidanud pooleteise tunniga 1300 kalori kulu. Tavalised trennid on kahetunnised, koos soojenduse ja venitusega lähevad need treeningsaalis täie koormuse ette. Vahel tehakse ka jõusaaliharjutusi. „Kõlab raskelt, aga tegelikult... no on see raske?” pöördub Piik Reele poole. Reele noogutab: „On küll!”

Paul Piik rõhutab, et algaja squash’i-harrastaja ärgu esialgu liiga suurt tükki haukama mingugi. „20 minutit on keskmise inimese jaoks juba natukene palju – tavaliselt alustame ikka väga kergelt. Ma suudaksin näiteks Reelegi viia 15 minutiga nii endast välja, et ta ei tahagi enam trenni tulla,” tögab ta hoolealust.

Loomulikult tähendab selline koormus, et sportlane või harrastaja peab ka korralikult toituma, et mitte organismi välja kurnata. Samuti on abiks erinevad spordijoogid. Ka puhkusele tuleb tähelepanu pöörata.

Siiski ei tunne Reele, et tal oleks end raske motiveerida trenni tulema. „Mulle meeldib see, et trennis on alati lõbus. Enamik trenne on erinevad, tekib selline mõnus ootus, et mis täna trennis saab. Ma tahan areneda, võistlustel edasi jõuda,” räägib ta.

Arengusoov ongi viinud Reele nii kaugele, et ta on viimase aasta jooksul palju välisvõistlustel käinud ja hellitab lootust tõusta järgmise aasta jooksul Euroopa juunioride esikümnesse. Aprillis läheb ta võistlema Euroopa juunioride meistrivõistlustele Šveitsi. See on Reele jaoks esimene nii kõrge tasemega võistlus, kuigi kõva kooli on ta erinevatelt rahvusvahelistelt võistlustelt juba alla saanud. „Tase on neil üritustel meiega võrreldes ikka väga kõva. Need on suured ja rasked võistlused,” hindab ta. Tema parimad tulemused on Soomes Finnish Openil saavutatud kolmas ja Tšehhist saadud kaheksas koht. Selleks, et Euroopas esikümnesse jõu­da, tuleb vähemalt ühel tugeval võistlusel poodiumile pää­seda ja veel neljal esikümne kohti võtta. „See on see arenguline hüpe, mis peab tulema,” märgib treener Piik.

Järgmisel suvel täitub Reelel 19. eluaasta ning juunioride klassiga tuleb pooleteise aasta pärast hüvas-

ti jätta. Mis edasi saab? „Ma ei tea, kas pühenduda squash’ile ja minna kuskile välismaale trenni tegema või hakata siiski edasi õppima. Ma tahaksin küll ülikooli minna, mind huvitab bioloogia,” arutleb Reele.

Edasiõppimise soov pole mingi niisama uitmõte. Nagu ütleb Paul Piik: „Reele on lihtsalt võimatu! Tal pole ühtki nelja tunnistusel, kõik on viied. Ma hakkan haigutama, kui seda vaatan, nii igav on!”

Ehk tähendavad nii head õpitulemused, et Reelel õnnestuks hankida spordistipendium mõnda välisülikooli, kus hariduse omandamise kõrval saaks ka squash’i mängida? Piigi sõnul pole see utoopiline soov – päris spordistipendiumi pole squash’is eestlastele antud, kuid siit on squash’i-mängijaid läinud õppima nii Oxfordi kui ka Harvardisse, kõik nad on saanud harrastusega ka ülikoolis edasi tegelda.

Kuidas Reele siiski kõike seda jõuab? Päevas mitu tundi squash’i-trenni teha, koolis ainult viitele õppida, rahvatantsu harrastada, laulukooris laulda? Reele ise ainult naeratab häbelikult, aga treener torgib tagant: „No ütle, Reele, mis kell sa täna ärkasid?”

„Pool viis. Ajaloo kodutöö oli vaja ära teha, sest eile õhtul käisin ma saalihokiturniiri vaatamas,” kostab Reele.

Mehed, tehke järele!

Isiklikku

Reele Komi

squash’i-mängija

Sündinud: 29. juuni 1993

Treener: Paul Piik

Spordiklubi: Eesti Squashi-akadeemia

Õpingud: Keila gümnaasium, Audentese spordigümnaasium (11. klass)

Hobid: rahvatants, koorilaul.