Raul Must: Londonis ei saa kuidagi seada madalamat eesmärki kui medal

 •• Kuidas sa sulgpalli juurde sattusid? Väikeste poiste jaoks on ju ka huvitavamaid spordialasid – pallimängud, judo.

Elasin lapsena Lasnamäel, Punase tänava spordihalli lähedal. Kuna muuga polnud tegeleda, samas käisid kaks sõpra sulgpalli mängimas, mõtlesin, et lähen proovin ka. Jäin pidama – treenerid olid head. Minu esimene treener Alfred Kivisaar suutis ala huvitavaks muuta. Muidugi oli koolis tegemist ja tekkisid ka muud huvid, aga just selles vanuses ongi treeneri abi väga tähtis. Laps ise ei suuda mõelda, peab olema keegi, kes ärgitab.

•• Millal hakkasid mõistma, et sulgpallist võib saada rohkem kui lihtsalt hobi?

Umbes 15-aastaselt nägin, et olen teistest mööda arenenud ning suutsin ka midagi saavutada. Enne seda ei olnud mul väga palju võite, päris noore mängijana polnud ma kaugeltki Eesti parim. Pidin kõvasti tööd tegema, et kuhugi jõuda.

•• Reketit nurka pole sa kunagi tahtnud visata – milleks pingutada?

Ei, oligi just huvitav – võitlusmoment, tahtmine tõestada, et olen parem. 2006. aastal tulin lõpuks Eesti meistriks, mis oli minu jaoks suur saavutus, see andis kõvasti enesekindlust juurde. Väikses Ees­tis on ju tähtis olla kõige parem. Siin pole ruumi mitmele mängijale.

•• Umbes samal ajal hakkasid mõtlema ka olümpiamängudele?

Tasapisi hakkasid asjad sinnapoole liikuma küll. Tuli vaadata Eestist väljapoole. Ühinesin Saksamaal Saarbrückenis asuva treeningkeskusega, mille eesmärk ongi aidata väiksematest riikidest pärit sportlasi olümpiamängudele. Seal ootasid mind ees tugevad füüsilised treeningud, millega ma polnud üldse harjunud, samuti tugevad treeningpartnerid, professionaalne suhtumine. Kõik see aitas kiirele arengule kaasa.

Kohtusin seal rootslasest treeneri Per-Henrik Croonaga, kelle käe all kahe ja poole aasta jooksul treenisin. Tema oli üks minu olümpiale pääsu võtmeinimesi, õppisin väga palju. Õnneks oleme siiamaani kontaktis, nüüd on ta Rootsi koondise peatreener, kuid aitab mind endiselt edasi. Oleme temaga inimestena sarnased, mõtleme samamoodi. Minul peab olema plaan silme ees, asi peab olema süstemaatiline – tema suutis süsteemi minu jaoks luua ning eks sealt areng tuligi.

•• Olid üks viimaseid Eesti sportlasi, kes mullu suvel olümpiakoondisse kinnitati. Kas kvalifikatsiooniprotsess oli sinu jaoks ärev ja pingeline?

Sulgpallis on normi täitmise protsess selline, et kirjas peab olema kümme võistlust, kust kogud kokku teatud punktisumma, mis peab olema piisav. Võistlusi on aasta jooksul palju, kuid ainult kümme paremat lähevad kirja. Esimese poole aasta peale oli mul seljavigastuse tõttu vaid üks-kaks tulemust kirjas. Tõenäosus, et pää­sen Pekingisse, oli väike. Kuid siis tulid head tulemused ning lõ­puks viimase nelja-viie turniiriga sain koha kätte. Aeg oli tõesti pingeline – ega mingit eksimisruumi enam ei olnud –, kuid samas võib-olla aitas, sest suutsin end kokku võtta.

•• Mida olümpiale pääsemine sulle tähendas? Töövõitu? Või oli see justkui kena boonus?

See tähendas väga palju! Olin kõik kaardid spordi peale mänginud, jätsin keskkooli pooleli ja elasin kaks aastat Saksamaal ainult selle nimel, et olümpiale pääseda.

•• Pekingis ei läinud sul küll kõi­ge paremini – loos tõi avaringis vastaseks tugeva poolaka, kellele kaotasid.

Minu jaoks oli ta tegelikult täitsa hea vastane, olin temaga ka varem mänginud. Kuid paar päeva enne mängu sain Pekingis kergelt külmetada ja seetõttu polnud füüsiline võimekus kõige parem. Eks ma olin närvis ka – olümpia ju. See, kes ütleb, et ta pole sellisel võistlusel üldse närvis, ei räägi päris tõtt. Närvipingega pole alati kõige lihtsam võistlustel toime tulla.

•• Samas polnud ju avaringi kaotus sulle vist hirmus pettumus? Elu esimene suurvõistlus, kogemuse said ju kätte?

Täpselt nii suhtusingi ega olnud pettunud. Sain aru, et tuleb teha järeldused, mida nelja aasta pärast teisiti teha. Nüüd on aasta möödas, olen teinud arengu, mida lootsingi – see tähendab, et olen hakanud võitma Euroopa tippmängijaid. Tähtis on end näidata, oma nime tuntuks teha. Üldiselt otsin ikka väljastpoolt Eestit kohti, kus treenida. Järgmisel nädalal (sel nädalal – toim) treenin Soomes koos nende koondise ja esinumbriga, juuli algul sõidan Rootsi koondise juurde, kus treenin umbes kuu aega. Pärast seda on juba sõit MM-ile Indiasse.

•• Mis ootused on sul seoses MM-iga?

Väga palju sõltub loosiõnnest. Kui satun kohe avaringis kokku asetatud mängijaga, on keeruline. Enamiku Euroopa mängijatega suudan võrdsetel alustel võistelda, kuid kõikide asiaatide tasemeni veel ei küündi. Usun, et kolmandasse ringi või isegi veerandfinaali jõudmine oleks suur kordaminek. Väiksemat eesmärki endale seada ei saa.

•• On sul ka muid tulevikuplaane – ütlesid enne, et näiteks kool jäi pooleli?

Sel aastal lõpetan keskkooli ära, Audentese spordikooli. Eksamid said tehtud, nüüd on veel vaid lõpetamine jäänud. Siis on keskharidus käes, mis on väga tähtis. Ülikooli peale jõuab ka hiljem mõelda. Kuni Londonini on minu elus esikohal ainult sport.

•• Mida ootad Londoni olümpialt?

Lähemate aastate jooksul tahaksin saavutada taseme, mis võimaldaks mul maailmas esikolmekümnesse jõuda. Vahetult enne olümpiat tahaks aga jõuda tasemeni, mis lubaks medalile mängida. See tähendab ilmselt seda, et peaksin minema treenima ja võistlema kuhugi Aasiasse.

•• Kas on reaalne püüelda lausa medalile?

Minu kõige parem aeg tuleb ilmselt 2016. aasta olümpial, kuid kuna London oleks minu teine olümpia, siis madalamat eesmärki kui medal ei saa endale kuidagi seada.

Isiklikku

Sündinud: 9. novemberil 1987

Klubid: Gifhorn (Saksamaal), MTÜ Tallinna Sulgpallikeskus

Treenerid: Alfred Kivisaar, Heiki Sorge, Aigar Tõnus, Per-Henrik Croona

Haridus: Audentese spordikool

Edetabelikoht maailmas: 48.

Suurimad saavutused: neljakordne Eesti meister, Poola ja Bulgaaria lahtiste meistrivõistluste hõbe, teine koht Euroopa karikavõistluste finaalis.

Tänavu suvel tõusnud elu parimasse  vormi

Oma karjääri parima tulemuse saavutas Raul Must alles möödunud nädalavahetusel – Euroopa sulgpallisarja finaalturniiril Hollandis Assenis alistas ta poolfinaalis 2:0 maailma 17. re­keti hollandlase Dicky Palyama. Finaalis pidi Must tunnistama inglase Rajiv Ousephi paremust – kuid seda väga napilt. „Kindlasti oli see karjääri üks parimaid tulemusi,” hindab Must ise. „Võitsin seal väga häid mängijaid.”

Just oma taseme väljamängimine on Musta arvates väga suure tähtsusega – alati see ei õnnestu. „Teadlikkus mängust, et kuidas võita vastaseid, on mul läinud kõvasti paremaks. Samuti treenimise oskus. Madalama taseme mängijad ei tea tihti, kuidas treenida nii, et võtta maksimum ja tagada areng,” analüüsib Must.