Olümpiakoondis: mida rohkem, seda uhkem?

Aga nii vägev asi küll polnud, nagu mõnest Pekingi sabakergitusest välja paistis. Et maailm Eesti sporti imetles. Tähelepanelik lugeja aimas, mida lohisev termin “sportlasdelegatsiooni tipp” tähendab. Jutt ei tule Kanterist või sõudjaist. Ka mitte rohkearvulistest manulistest ehk tausta-jõududest, keda delegatsioon samuti sisaldas. Nende kasutegurit ei oska täpsemalt hinnata.

Üldisemalt ehk siiski. Arvata võib, et viimaste hulka jäänud sportlasel on olümpiaheitlusel kaasas olnud treenerist või isiklikust soonetasujast kasu sama palju kui surnul kompressist. Ja see üldistus ei käi sugugi ainult Eesti sportlaste kohta.

Suurem osa Pekingis võistelnud 11 200 atleedist ei sihtinud medalit. Nende osalemismotiivid võisid olla erinevad, ulatudest albist enesenäitamisest Coubertini aadete sügava omaksvõtuni. Ent mingeid nõudeid pidid nad rahuldama.

Nõnda meilgi, kuigi Eesti olümpiakomitee (EOK) ilmutas viimasel hetkel normitäitnute suhtes suuremeelsust ja ulatas mõnele kergejõustiklasele Pekingi-pileti. Ent nii toimisid ka näiteks soomlased.

Eestit esindas Pekingis 47 sportlast, rohkem kui kunagi varem. Õelutsejad jäid selgesse vähemusse. Kohalikud olümpia-isad, poliitikud, meedia ja rohkearvuline kiibitsejate pere näisid olevat ühisel arvamusel: mida rohkem, seda uhkem!

Ei pruugi olla. Sportlikult võimekuselt ja läbilöögilt olnuks 15-pealine delegatsioon sama võimas. Teisisõnu, igast kolmest kaks moodustasid ballasti, millest on vähemalt laevanduses kasu.

Vaadaku tribüünilt!

Miks püüti Pekingisse võimalikult palju sportlasi läkitada? Eesti spordi vägevuse rõhutamiseks? Vaevalt. Eravestlustes on mõned EOK liikmed väitnud, et mida rohkem sportlasi, seda enam sai kaasa võtta manulisi. Neid sinna ikka läks, vähemalt 41 hinge, lisaks veel paar ametimeest, kes peavad delegatsiooni kuuluma olümpiaharta nõudel.

Jaan Talts, järjepidevamaid olümpiaturistide vastu võitlejaid, märkis enne Pekingit Eesti Päevalehes, et EOK sõidutas olümpiale kaks 30-pealist rühma sponsorite ja EOK liikmetega. Lisaks sportlastele, kelle väljaviimine on EOK põhikirjaline kohustus.

Mõned Eesti olümpiaatleetidest põrusid armetult läbi. Inimene pole kunagi nii leidlik, kui oma tegemisi või tegematajätmisi põhjendades. Ei tulnud sõnadest puudu ei sportlastel ega nende treenereil. Kuni selleni välja, et Pekingi sõidust loobumisel läinuks piletid raisku... Tavalisem on lohutus, et noor sportlane sai olümpial väärtuslikke kogemusi. Ei tea, kogemusi saaks ka Balti matšil, kus konkurents pealegi jõukohasem.

Kas eneseväärikus võiks midagi maksta? Pikaajalise spordiajakirjanikuna tegutsemise vältel on olnud vaid paar juhust, kus sportlane tunnistab, et ta loobub osavõtust kehva vormi või nadi tervisliku seisundi tõttu.

Mõned Eesti sportlased jäid Pekingis viimaste hulka või päris viimaseks. Pole küll rahvuslik katastroof, aga häbilugu küll. Vahest teeks EOK õigesti, kui viiks edaspidi ühe osa sportlastest mängudele preemiareisi saanute või huvilistena? Kogemusi saaks ju ka tribüünilt.