Olümpia: üliväärtuslik hõbe ja hulk lati alt läbi pugejaid

Üks tuntud treener on öelnud: „Treening on põhimõtteliselt samasugune toiming, nagu on usk.” Kui Kristina Šmigun-Vähi otsustas aasta tagasi tippsporti tagasi tulla, toetuski ta vankumatule usule ja enesesisendusele: „Treeningud, mida tahan ja pean olema valmis kannatama, teevad mind kindlasti jälle tugevaks.” Võidetud olümpiakullad ja maailmameistrivõistluste medalid tugevdasid tema usku. Võita veel kord, selles polnud midagi üleloomulikku.

Juba 16-aastasena Lillehammeri olümpial debüteerinud Kristina oli ligi tosina hooaja vältel nii oma psühholoogilisi kui ka füsioloogilisi reageeringuid tundma õppinud. Rikas varasalv, kuhu ta oli talletanud oskuse näilisel ja tegelikul sportlikul vormil täpselt vahet teha. Kõige krooniks oma soovide ja tunnete valitsemine.

Olümpia avamisest saadik kuni 27. veebruari hiliste tundideni elasime kaasa Šmigun-Vähi võimaluste realiseerimise kaasakiskuvale teekonnale, mis päästis eestlaste olümpia. Kristina kaela riputatud hõbe, mis iga päevaga muutub üha väärtuslikumaks, küttis elamuste ihkajate ootust. Tugitoolisportlase emotsioonid kõikusid ülisuure ulatusega nagu tsunamilainetel. Tema katkestamine suusavahetusega sõidus tekitas nii mõistmist kui ka hukkamõistmist. Seljataga küll visa ja läbikaalutud ettevalmistus, polnud pooleteistaastast Victoria Krisi kasvatav naine siiski neli päeva pärast enese täielikku tühjaks pingutust ei kehaliselt ega moraalselt valmis taas suures mängus kaasa lööma.

Nagu polnud omakorda hooldemehed valmis üleeile korraldama ja toetama Šmigun-Vähi etteastet 30 km ühisstardiga klassikasõidus. Keegi, ka mitte Kristina ei osanud sündmuste käiku suunata. Vaistlikult kiireks ja täpseks tegutsemiseks, mis lubanuks nii Eesti olümpiakoondise liidril kui ka tema abiväel endast maksimumi anda, nappis kogemusi, teadmisi ja külmaverelisust.

Ülitundelisus ei aita

Teisalt, Whistleri mägedes hangitud kogemused ja teadmised moodustavad jäämäe veepealse osa. Need lati alt läbi pugenud olümpialased, kes loodavad siit ja sealt korjatud kilde terviklikuks mosaiigiks kokku panna, eksivad. Mis kasu võiks näiteks Aivar Rehemaal või Kaspar Kokal tõusta valusast tõdemusest: tööd sai kõvasti rabatud, ometi oli töövõime  keskpärane, et mitte öelda nõrk? Mida saaksid Anti Saarepuu ja Kein Einaste sprindirajal kukkumisest õppida?

Rehemaa ja Kokk ei saaks, käsi piiblil, enesele vanduda: „Harjutan targemalt!” Einaste ei tohiks otsida lohutust treener Mati Alaveri arusaamatust väitest pärast Keini kukkumist, et uustulnuka tase lubanuks sõita finaalis kuue parema sprinteri hulgas. Ülitundelised avaldused ei aita. Kui õigesti mäletan, on nii Aivar kui ka Kaspar varemgi treeningutel vägitegudega hiilanud, aga kellele need eneseületamised korda on läinud? Keda rõõmustas tõik, missugust nii-öelda rekordilist mäestikukõrgust suutis Kokk Otepääl alpimajas taluda? Millele rajavad need kaks 27-aastast suusameest oma usu, kui otsustavad Sotši olümpiaks valmistuda? Võib-olla üksikutele varasematele õnnestumistele.

Suusarahvale on vastukarva, kui nende tegemisi kommenteerib kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool, aga mis põhjus oleks üheksa tiitlivõistluste medalit pälvinud riigikogu liikmel udu ajada? Mida talletas Nool oma debüütolümpialt Barcelonast järgmisteks olümpiateks? Ei miskit!

„Sydney olümpia eel ütlesin Andrus Värnikule: „Sa saad siit kogemusi ainult sel juhul, kui hästi võistled. Kui viskad oda 70 meetrit, tahad selle etteaste võimalikult ruttu unustada,” lausus Nool. Värnik viskas isikliku rekordi ja teenis kolm aastat hiljem MM-il hõbeda.

Tõotus iseendale – anda endast parim! – on küll kulunud, kuid just see tõotus, aus suhtumine oma praegustesse, mitte kunagi kogetud võimetesse loob eelduse millegi suure ja varem saavutamatu teoks tegemiseks. Seda suhtumist saaks õppida Kristina Šmigun-Vähilt, Andrus Veerpalult, Jaak Maelt. Veel saaks.