Noor Veideman tõi meistriliigasse uljust ja särtsu

Ammu pole ükski koolipoiss koduses korvpalli meistriliigas nii ettevõtlikult, uljalt ja aukartust tundmata kogenud vastaseid üle trumbanud. Soosikutele säru teinud Rakvere Tarvas meelitab kodusaali rahvast pilgeni täis ja liialdamata võib väita, et paljud neist elavad tulihingeliselt kaasa Haljala gümnaasiumi abituriendile Veidemanile.

„Kohe näha, et ta naudib mängu, saab õnnestumistest indu juurde ega põe eksimuste pärast, aga nii mõnigi teine mees teeb väljakul nagu rasket tööd,” ütles Tartu Ülikool/Rocki abitreener Gert Kullamäe, kes ise paistis silma emotsionaalse mängu sisseelamisvõimega.

Erinevalt kuldse viskekäega Kullamäest ei reeda Veidemani näolihased ja kehahoiak, kas ta teenis kaitsetsooni murdes vastaselt vea ja vabaviskeõiguse või uhas rünnaku varajases järgus kaugviske mööda. Pealtnäha on 191 cm pikkuse nooruki närvid korras, aga arvestagem ka tõika, et tal pole vaja karta peatreener Andres Sõbralt peapesu. „Sisetunne ütles, et selles poisis on midagi, aga ei oska praegugi seletada, mis täpselt,” lausus Sõber. „Vähe on Eestis nii hea pallikäsitsusega korvpallureid ja ta läheb tohutu tahtmisega väljakule.”

Kuidas sa siis poissi keelad! Sõber kutsus ta möödunud suvel enda juurde ja keelitas Audentese spordikooli pooleli jätma. Tarvas tasus kasvatajaklubile sPORTKUNDA-le 24 500 krooni. Väike summa, kui arvestada kihinat-kahinat, mida üks Eesti noortekoondise liidreid on liigas tekitanud.

„Ma ei tea, mis siis veel saanuks, kui ma siia jäänuks,” võrdles Veideman kahte Audentese spordikooli aastat Tarvas veedetud poole hooajaga. „Ta (Sõber – toim) usaldab noori ja laseb neil mängida. Vahel teeb kõva häält, aga enamasti kasutab irooniat või ütleb roppusi.”

Haljala vallalehele ütles Rain kogunisti: „Ta on parim, mis mul on olnud.”

Tänavu üheksateistkümnes liigamängus osalenud Veideman on viibinud ühes kohtumises väljakul keskmiselt 33 minutit, panustanud 15,2 punkti, 4 lauapalli ja 1,7 korvisöötu ning teinud 2,3 pallikaotust. See on oluline täiendus meistriliigas teist kohta hoidva Tarva kontosse.

„Päris nii palju ei oodanud, aga kuidagi hästi on kõik kujunenud,” ütles Veideman. „Valmo Kriisa tulek oli tähtis sündmus. Kogenud mehe kõrval on poole parem treenida. Ta ütleb ka män­gu ajal, mida tuleb teisiti teha.”

Noortekoondises Veidemani juhendanud Indrek Ruut pidas Sõbra käe alla sattumist parimaks võimalikuks lahenduseks. Tarva peatreener pooldab lahtist korvpalli, kellelgi pole keelatud visata ega eksida.

„See on vesi Veidemani veskile,” lausus Ruut. „Seal pole distsiplineeritud, raamides mäng. Ei treenita suurte koormustega. Kas tema tervis peaks kaks korda päevas harjutamisele vastu? Vastuse annab Eesti koondise suvi.”

Miks „terved” ei jaksa?

Niisiis, Veidemani tervis ehk konkreetselt – tema vasak jalg, mis on närvikahjustuse tõttu paremast jalast väiksem ja nõrgem. Küll mitte nii nõrk, et ta ei võiks ületada korvpallureid, kelle juhendajad tema arenguvõimes kahtlevad. Ent mitte keegi pole Raini toonud avalikus sõnavõtus eeskujuks kahe terve jalaga tagamängijatele, kes võiksid treenida enda relvastusse samasuguse stardikiirenduse, läbimurdeoskuse ja viskekindluse.

„Ühtki asja pole Rain tegemata jätnud, ta pole vasakust jalast endale probleemi teinud,” lausus noorteklassi treener Jaak Jalakas Kundast. „Kui inimesel on ihuliikmed olemas ja mõistus peas, saab ta pingutada ja areneda nii palju, kui võimeid on. And­ku ainult tuld!”

Ka koolitükid on Veideman mõistnud nii korras hoi­da, et ta tohib kord kuni kaks nädalas ka hommikuti koos meeskonnaga harjutada. Nüüd saab õp­pida ka Martin Müürsepalt, kes otsustas esimesele treenerile Sõb­rale appi minna. „Mürka on ikka suur kuju, läheb päris huvitavaks, iga koht on võimalik,” ütles Veideman, kes Kriisa meelest on täismehe eest väljas ka kaitses.

Sõber haub juba plaani koostada järgmiseks hooajaks veel kõvem meeskond, mis osaleks ka eurosarjas. Tuumik tuleks kindlasti alles jätta.

„Rocki ja Kalevisse ei tahakski minna,” kuulutas Veideman ul­jalt. „Aga eks näeb, mis saa­ma hakkab. Elan päev korraga.”

Päästis kooliõe tiigist

•• Kaheksa aastat tagasi nägi rahvatantsutundi oodanud 10-aastane poiss Haljala rahvamaja aknast, kuidas kaks väikest tüdrukut kukkusid läbi tiigijää jäisesse vette. Ta tormas õue, tiris ühe tüdruku kaldale ja sikutas siis juba üleni vees hulpinud teist last kätest. Jõud ei käinud peale.

•• „Hüüdsin, et keegi tuleks appi ja sõber jooksiski ruttu kohale,” meenutas Rain Veideman, kes käis koos sõb­ra Ivar Lembkega Tallinnas pääste­ame­tilt medalit vastu võtmas. „Tagantjärele tundub, et see oli julgustükk, aga tookord ei osanud nii mõelda,” lisas esimese klassi lapsed up­pumissurmast päästnud nooruk.

•• See oli momentaanne otsus ja tegutsemine, mida kiires korvpallimängus on eriti vaja.