Neljandaks jäänud neljase eessõudja Taimsoo: pettumust on omajagu, raskust sama palju otsa

Ületanud finišijoone pronksisest Austraalia paadist ligi poolteist sekundit hiljem, vajusid mehed paadis pikali. Jalad piimhapet täis ja südamed lõhkemiseni vasardamas. Eessõudja Kaspar Taimsoo haaras peast.

„Ütleks jah, et neljas koht on jama,” ohkas paatkonna treener Matti Killing samal ajal legendaarset Kaido Kaaberma 20 aasta tagust tsitaati meenutades, kui meeste finišist oli möödunud ligikaudu kolmveerand tundi ning sõudjad ise polnud veel Eesti ajakirjanike ette jõudnud.

Neljas koht pole paha, aga...

Iseasi, kui palju keegi seda välja näitas, aga medalita jäämine näris selgesti paatkonna liikmete hinge. „Esmane emotsioon oli pettumus, kuigi ei tohiks olla. See on paratamatus. Saad aru, kui reaalne on nüüd just medali eest sõita,” rääkis Allar Raja ning püüdis sõidu juures häid külgi leida. Neid kahtlemata oli – näiteks meeleheitliku pingutuse puudumist ei saanud neljale sõudjale sel päeval Eton Dorney sõudekeskuses kindlasti keegi ette heita.

Pulbitsevast sisemusest andis ilmselt aga kõige rohkem aimu intervjuu lõppakord, mil Raja eemale pöördudes rehmas: „Kurat, tegelikult ajab ikka ilgelt närvi!”

„Tehtud. Mitte nii, nagu tahtsime, aga vähemalt realiseerisime end maksimaalselt, tallele midagi ei jäänud. Me pole väga pettunud. Kahju lihtsalt, et esimene sõidu pool ei olnud see, mis oleks pidanud,” sõnas paadi kogenuim liige, Pekingi olümpiahõbe Tõnu Endrekson vaoshoitumalt.

Andrei Jämsä lisas: „Natuke kurb tunne oli finišisse jõudes. Aga sõitsime end tühjaks. Esimesed kaks olid kindlasti üle, Austraaliat oleks võinud võita.”

Samal lainel oli ka neljase eessõudja Kaspar Taimsoo. „Pettumust on omajagu. Raskust sama palju otsa,” kirjeldas Taimsoo, kel olid veel tund pärast finišit kõrvad lukus ja süda niivõrd puperdas, et pidi intervjuu kaks korda pooleli jätma ja kosumiseks pisikese pausi võtma.

„Neljas koht ühelt poolt ei ole paha. See oli maksimum, mida suutsime täna (eile – toim) võtta sellest sõidust. Aga hing ihkas sellegipoolest enamat,” lisas ta.

Killing juhtis tähelepanu, et kui Eesti ees esikolmikusse jõudnutest polnud meie neljapaat tänavu kordagi võitnud ei Saksamaad ega Horvaatiat, siis Austraalia kvartetist oldi jagu saadud. „Me oleks pidanud selle koha võtma!” leidis ta resoluutselt, vabandusi otsimata ja kahetsust varjamata.

Paat ei „jooksnud” pool maad

Distantsi esimese poole viiendal kohal, ent selgelt veel medalikonkurentsis kulgenud Eesti nelik lasi pronksiduellis Austraalia 0,73 sekundiga ette 500 meetrit enne lõppu. Alustas siis lõpuspurti, aga lähemale enam ei saanud. Hoopis vastupidi.

Kui Killing polnud veel jõudnud hoolealustega sõitu analüüsida, kahtlustas ta, et mehed sõitsid liiga ettevaatlikult, lasid Austraalia liiga kaugele ja alustasid lõpuspurti liiga hilja. „Sõit käis medali peale ja me pidanuks selle võitmiseks varem „vajutama” hakkama. Riski oli vähe. Magati maha, et Austraalia hakkas töötama. Riskimist oli vähe!” kordas ta.

Meeste endi sõnul „jooksis” paat pool distantsi kehvasti, röövides energiat, mida võimsama ja pikema lõpuspurdi jaoks enam ei jätkunud.

„Paat ei jooksnud lahti ja seetõttu ei saanud ka tempot tõstma hakata. Kaspar üritas tõsta, aga paat kiiremini liikuma ei hakanud,” kirjeldas Endrekson. „Esimesel tuhandel oli väike ebakõla sees ja selle pealt tempot tõsta ei saanud, muidu läinuks ebakõla veel suuremaks. Tõmbe algus oli kenasti koos kõigil, aga mingis momendis oli vahe sees,” lisas ta.

400 meetrit enne lõppu ütles Taimsoo endale: „Nüüd või ei kunagi!” 200 meetrit enne lõppu karjus Jämsä kaaslastele, et Austraalia võidakse veel kätte saada. Reaalsus oli aga see, et hoopis Austraalia kerkis ohustama Horvaatia hõbemedalit, mitte Eesti austraallaste pronksi. Saksamaa oli samal ajal esimestest meetritest tüürinud isegi ootamatult kindla olümpiakullani.

Tasus kokku istuda

Aasta tagasi kokku pandud neljapaadi esimene suur siht, Londoni olümpiamedal jäi küll täitmata, ent meeste teekond on sellegipoolest olnud südantsoojendav.

Kokkuistumise üle ei avaldanud terakestki kahetsust ükski mees. „See oli asi, mida pidi proovima. Meil oli kahesel Allariga ka hea, aga viimasel kahel aastal jäime MM-il B-finaali. Tuli arvestada, et meil on veel teised kõvad mehed. Ettevalmistus vajaski ilmselt uusi nägusid, kohti ja vaheldust. Nüüd oleme juba leidnud ühise rütmi ja klapime ka muidu päris hästi,” hindas Taimsoo, kes koos Rajaga oli varem plaaninud kuni olümpiani kahepaadil püsida.

„Selles suhtes on rahulolu, et patsutame üksteisele õlale ja oleme toetavad. Ja me sõitsime üksteist toetavalt. Kui Tõnu võtab tugeva tõmbe, siis ma tunnen, et nii, nüüd on juba armutu lõpuni sõit. Selles suhtes on mul isegi hea meel – väga huvitav ja meeldiv spordiaasta on olnud neljakesi koos treenida ja võistelda,” lisas Raja.

Ka Endrekson ja Jämsä olid veendunud, et neljast paati tasus teha. „Teise paadiga me nii kõrget kohta poleks saanud,” uskus Jämsä.

Kas samas seltskonnas jätkatakse ka tulevikus? „Läheme koju ja vaatame, mis saab,” sõnas Endrekson diplomaatiliselt. Küll andis Pekingi olümpiamängudel hõbemedali võitnud ja pärast seda sõudmisest vaheaasta võtnud sõudja mõista, et kavatseb järgmised neli hooaega kuni Rio de Janeiro olümpiani tippspordi juures püsida.

„Rio on huvitav koht. Vanus ka veel lubab. Tahaks edasi sõita, pooleli jätta ei kavatse,” rääkis juunis 33-aastaseks saanud Endrekson.

Lisaks olümpiahõbedale on Endreksoni kollektsiooni karjääri jooksul kogunenud kolm maailmameistrivõistluste pronksmedalit. Kuldne autasu OM-ilt või MM-ilt on aga puudu.

Jämsäl on vanust 30, Allar Rajal 29, Kaspar Taimsool 25 aastat.

Kui Eesti neljapaadi liikmete seas lähema nelja aasta jooksul loobujaid ei tohiks olla, siis paadiklassi teiste tippmeeskondade seas tuleb neid kindlasti. Näiteks tunnistas pronksi saanud Austraalia eessõudja Christopher Morgan, et suure tõenäosusega ootab võistkonda laialiminek.

„Soovime kõik oma eluga edasi minna. Mõni meist soovib pühenduda perekonnale, mõni tööalast karjääri alustada. Aga loomulikult ei saa kunagi öelda „ei iial”. Pärast Pekingi olümpiat ma ütlesin, et ei tule enam kunagi tagasi,” ütles 29-aastane Morgan.

Paatkonna ülejäänud liikmetest on Daniel Noonan ja Karsten Forsterling 32-aastased, James McRae 25-aastane.

Olümpiavõidu kindlalt vormistanud Saksamaa paatkond ähvardas võidujärgsel pressikonverentsil, et on samas koosseisus kohal ka nelja aasta pärast Rio de Janeiro olümpial.

„Jah, võime kõik Riosse sõita. Aga esmalt tähistame kuldmedaleid, puhkame ja veedame aega pere seltsis,” sõnas Karl Schulze.Must päevEestlaste jaoks suurte ootustega alanud eilne olümpiapäev paraku meile rõõmustamiseks põhjust ei andnud.

11:47 Judoka Martin Padari olümpia lõpeb pärast kolmeminutilist heitlust Oscar Braysoniga, kui kuubalane ipponiväärilise heite sooritab.

12:24 Eesti rekordiomanikul Triin Aljandil ei õnnestu olümpiabasseinis 16 parema hulka ujuda. Aeg 25,33 annab 19. koha, ümberujumisele oleks viinud viis sajandiksekundit kiirem aeg.

13:24 Helsingi EM-il säranud tõkkejooksja Rasmus Mägi lõpetab oma eeljooksu ajaga 50,05. Edasipääsust 24 parima hulka jääb lõpuks lahutama 0,27 sekundit.

13:37 Päeva suurim pettumus tuleb Dorney järvelt, kus Eesti paarisaeruline neljapaat lõpetab neljanda kohaga.

17:20 Oodatust varem saab läbi Deniss Karpaki olümpia. Regatil pooled sõidud 11. kohaga lõpetanud purjetaja saab sama koha ka mängude kokkuvõttes ja jääb esimesena medalisõidust välja.

17:30 Õhkõrnaks muutub samuti Karl-Martin Rammo lootus medalisõitu jõuda. Kuue sõidu järel 10. kohta hoidnud purjetaja on 7. ja 8. sõidus 31. ning langeb 13. positsioonile.Suve OM-i neljandad1924: Maadleja Albert Kusnets

1936: Maadleja Edgar Puusepp

1952: Maadleja August Englas

1956: Kümnevõistleja Uno Palu

1976: Purjetaja Nikolai Poljakov

1980: Odaviskaja Heino Puuste

1992: Sõudmise kahepaat, Roman Lutoškin ja Priit Tasane
Vehkleja Kaido Kaaberma

2000: Maadleja Valeri Nikitin

2004: Sõudmise kahepaat, Tõnu Endrekson ja Leonid GulovKommentaaridRein Kilk: olen täiesti löödud mees

„Midagi öelda ei ole – olen täiesti löödud mees. Neljas koht teeb kõige rohkem haiget. Esimene koht, mis medalita jääb,” kirjeldas tundeid sõudeliidu president Rein Kilk tagasiteel Etonist Londoni poole, kui finaalsõidust oli möödunud poolteist tundi. Just tema oli aasta tagasi üks neljapaadi „sünnitajaid”.

Kilgi sõnul on medalita jäämise kurbus siiski lahtunud, mida enam aega finišist möödunud.

„Vanad roomlased tavatsesid öelda, et lahingust tullakse kilbiga või kilbil. Me tulime kilbil, aga kilp oli ikkagi ühes käes. Võitlesime lõpuni. Näen juba enda tehtud piltide pealt, et mehed veel viimaste meetriteni võtsid endast viimast. Kui nüüd positiivsemalt mõelda, siis – kas Eesti olümpiaajaloos on üldse nii suur võistkond nii kõrgele kohale pääsenud? Ikkagi neli neljandat kohta!”

Ansip: nelja aasta pärast jagatakse kuldasid rohkem!

Kui Eesti paarisaeruline neljapaat pärast neljandaks jäämist tribüünide juurest mööda sõitis, hüüdis koos pere, ärimeeste Neinar Seli ja Urmas Sõõrumaa ning teiste Eesti fännidega võistlust vaadanud peaminister Andrus Ansip neile veele: „Ärge kurvastage! Nelja aasta pärast jagatakse kuldasid rohkem!”

„Neljas koht on väga hea, aga medal on medal,” rääkis Ansip. „Kuidas neljandast kohast rõõmu tunda? Nii, nagu keegi oskab. Seni on see meie parim tulemus. Eks poisid tõusid algusega võrreldes kogu aeg, aga kui nad tribüüni kohale jõudsid, oli selge, et kolmandat kohta nad enam ei püüa. Aga neljas koht oli väga kindel. ”