Napilt alistunud Eesti vutikoondis tegi vigadele vaatamata hea esituse

Eesti koondise esitus oli südikas ja võitluslik – kuulsale vastasele, neljakordsele maailmameistrile astuti vastu ilma kammitseva aukartuseta. Kuigi eestlaste ridadest jäi kõrvale mitu meie parimat pallurit ning mõnede platsile saanute vorm oli vigastuse tõttu veel mängupäeva hommikulgi küsitava väärtusega, anti platsil nimekatele vastastele kompromissitu lahing. Eestlaste rõõmupeo nurjasid üksikud apsud, mille itaallased tänulikult ära kasutasid.

Eesti ühe parima mängumehena teenis reede õhtul hulgaliselt kiidusõnu meeskonna 31. minutil juhtima viinud Sergei Zenjov. Kauglöökide spetsialist Konstantin Vassiljev andis kaugelt karistuslöögi, mis maandus Itaalia kastis ohtlikult maapõrkega. Väravavaht Salvatore Sirigu ei saanud  pallile korralikult näppe taha, terve kohtumise vältel aktiivselt tegutsenud Zenjov ei maganud aga olukorda maha ning sai jaole enne Itaalia kaitsjaid. „Täpselt nii tahtsingi lüüa – väga hea, et ründaja tegi oma tööd nii hästi,” kommenteeris Vassiljev rahulolevalt.

„Zenjov on kiire, tehniline ja – mis peaasi – tal pea jagab ka,” kiitis ründemeest Eesti koondise endine peatreener Roman Ubakivi, kes mängu  halba ilma trotsides samuti tribüünilt jälgis. „Ta andis endast maksimumi ning tema tööraadius oli tohutu. Kui tal oleks seal Joel Lindpere ja Tarmo Kink veel kõrval olnud, siis oleks Itaalia kaitsel olnud päris kõvasti tegemist.”

Saanud pool tundi eduseisu hoida, juhtus aga eestlaste esimene aps. Andrea Pirlo antud nurgalöögi põrutas peaga väravavõrku kastis täiesti vabaks jäetud Antonio Cassano. Keskkaitsjast kapten Raio Piiroja võttis osa süüst endale, kuid peale tema jätsid kaitsesse augu ka teised mängijad – peale Cassano olid kastis vabad veel kaks Itaalia pallurit. „Otse värava ees jäi plats täitsa tühjaks – ei olnud tsoon kaetud ega mehed kaetud,” rääkis Ubakivi. „Ma ei taha küll ühtki mängijat selles süüdistada, lihtsalt juhtus väike aps, tähelepanu kadus korraks ja sellest piisas.”

Vaevalt kolm minutit hiljem tegid eestlased uue möödalasu – taas kord pärast nurgalööki. Madalalt lennanud pall lipsas Sergei Zenjovi jala alt läbi, sealt suunas Leonardo Bonucci selle Sergei Pareikole püüdmatult väravasse. „Kahju, et need kaks väravat nii kiirelt tulid. Kui seda teist tabamust poleks olnud, oleks ehk võinud viiki mängida,” arvas Ubakivi. „Võib-olla mängijad mõtlesid veel sellele esimesele väravale, põdesid seda, see põhjustas väikse segaduse.”

Väsimus või hoolimatus?

Eestlastele tuli eduseisu käest libisemine üsna ootamatult. Kuigi standardolukorrad on Itaalia-klassiga meeskondade puhul etteaimatavalt ohtlikud, tegid eestlased kaitsetööl kaks korda järjest üsna sarnased vead ning lasid eduseisu küllaltki lihtsalt käest. „Olime värava ära löönud, päris hästi vastaste mängu lõhkunud ning kõik töötas. Miski ei näidanud, et meile nurgalöökidest kaks väravat löödaks. Kaotus oli seda valusam, et väravad löödi standardolukordadest. Kui vastased oleks oma meisterlikkuse pealt löönud, siis see oleks olnud vääramatu jõud,” arutles peatreener Tarmo Rüütli pärast mängu. Oli see väsimus, mis eestlaste tähelepanuvõimet nõrgendas? „Kõike võib olla, eks väsimuse pealt hakkab tõesti eksimusi tulema. Samas peab iga mees olema valmis mängima 90 minutit,” ei leidnud juhendaja apsudele õigustust.

Mida oleks Eesti koondis võinud teisiti teha, et sisselastud väravaid vältida? „Siin peab natuke mõtlema, kas tsoonikaitse on kõige õigem valik. Mina isiklikult seda ei poolda,” arutles endine Eesti koondislane, praegu Tartu Tammekat juhendav Marko Kristal. „Võib-olla on lihtsam mängida mees-mehe-vastu-kaitset, kuigi üheks mänguks pole mõtet seda muidugi muuta, kui oled harjunud kogu aeg tsooni mängima.”

Ubakivi omakorda imestas, et Tarmo Kingil varem mängu sekkuda ei lubatud. „Oleks võinud kohe Kingi platsile panna, praegu jäi Zenjov seal ees täitsa üksi. Koos Kingiga oleksid nad suutnud Itaalia kaitsele rohkem survet avaldada,” pakkus Ubakivi, kes tundis platsil puudust ka Vladimir Voskoboinikovi jõulisest tegutsemisest. „Tema oleks suutnud neid ka terroriseerida. Kaimar Saag  ei ole selleks veel piisavalt küps.”

Ilus ja soliidne esitus

Rüütli juhendatav meeskond väärib kiidusõnu eelkõige just õige taktikavaliku eest – kuigi mängiti kindlalt kaitsva suunitlusega, üritati siiski jõudumööda ka rünnakusse sekkuda, vastaste mängu lõhkuda ja standardolukordadest itaallastele peavalu valmistada. „Valiti õige taktika, millega lüüa, ja see peaaegu õnnestuski. Koondis mängis tegelikult ju väga hästi,” analüüsis pallurite mängu Kristal. „Itaallastel ei lastud mängust palju momente tekitada, kuigi palli valdasid nad meie omadest muidugi rohkem.”

Rõõmu valmistas ka eestlaste suutlikkus vastastele standardolukordadega rohkelt peavalu valmistada. Juba aastaid tagasi, kui Eesti koondis rahvusvahelises jalgpallis veel oma esimesi samme tegi ning muidu pallimurul vastastele pea igas elemendis mäekõrguselt alla jäi, olid standardolukorrad need, millest ikka nõelata suudeti. Vahepeal jäi nende realiseerimine aga nõrgemaks, õnneks on nüüd suudetud taas järje peale saada. „Ju siis see oskus on tagasi tulnud, sest Itaalia vastu olid need standardolukorrad tõesti ohtlikud. Hea, et on mehi, kes suudavad neid realiseerida,” kiitis Kristal.

Ubakivi sõnul oli Eesti meeskonna mäng kokkuvõttes nii hea, et pakkus ühe viimaste aastate parima elamuse. „See oli ilus ja soliidne esitus. Ei mäleta, millal viimati nii positiivse meelega staadionilt lahkusin. Vigu leiab alati, aga tähtis on üldmulje. Iga mees rabeles sada protsenti ja andis endast maksimumi.”

Asjatundlike poolehoidjate kiitus ei võta siiski mängijate enda pettumust ilmselt vähemaks – oli ju Eesti jalgpalliajaloo kõnekaim tulemus vähemalt pool tundi käeulatuses. „Nibin-nabin jäi lõpus õnnest puudu, et oleks saanud ülimagusa punkti. Aga ei näkanud. Samas tuleb olla rõõmus selle üle, et lõime ise ebastandardse värava. See jääb ka kauaks meelde ning oli väga ilus,” nentis Rüütli.