Miks kõik neid tobedaid mänge vahivad?
Just sellise küsimuse esitas mulle mõned päevad tagasi üks spordikauge tütarlaps, kes sai mind ühele konverentsile kutsudes eitava vastuse, sest ma tahtsin kell üheksa hommikul magada.
Temasugused inimesed on pigem erandid. Mõistetavalt ei jälgi olümpiamänge ka minu jalgpalliajakirjanikust sõber Armeenias ega ka vutiajakirjanikust ja lumevihkajast kolleeg Eestis. Aga leidub küllalt neid, kes elasid kaks viimast nädalat teises unerežiimis ja kes teavad peensusteni skeletoni ja kiiruisutamise reegleid.
Olümpiamängud tähendasid minu jaoks pidustusi, 16 päeva sisustatud teleprogrammi, öiseid ärkvelolekuid kella viieni ja hommikusi põõnamisi kella 14-ni.
Sattusin ühel päeval seltskonda, kuhu ma ei läinud spordijuttu puhuma. Seal mängiti Aliast, räägiti koolist, tööst, liblikatest ja lilledest ning jõuti otsaga Kristinani. Äkitselt oli kõigil viiel inimesel oma arvamus, miks Šmigun-Vähi sel saatuslikul suusavahetusega sõidu päeval suusad alt võttis ja mäest alla kõndis. Oli neid, kes toetasid tema otsust medališansi puudumisel energiat järgmiseks võistluseks säästa, ja neid, kes oleksid pigem näinud kahekordset olümpiavõitjat kas või viimasena finišijoont ületamas.
Selle õhtuni pooldasin mina finišeerimist, isegi kui see tähendanuks 44. koha saanud Tatjana Mannimale alla jäämist. Kuid nüüd mõtlen, mis saanuks, kui kehva enesetunde ja määrdega võidelnud Šmigun-Vähi oleks Marit Bjørgenilt ringiga saanud, nagu juhtus Eveli Sauega. Kas meie olümpiasangarile oleks nutu korral samuti kaamera näkku surutud?
Helita pilt rajalt kõrvale astunud Kikust, kes oli läinud 7,5 + 7,5 km suusavahetusega sõidus olümpiavõitu kaitsma, oli piisavalt šokeeriv.
„Katkestas?!” küsisid minult sõbrad, kellele olin pärast masendavat võistlust peole järele läinud. Paljud ei uskunud mind õhtu lõpuni. Kas see üldse juhtuski päriselt?
 |
  |
 |
