Marit Bjørgen: ma ei suuda mõista, mida ma tegin!
Marit Bjørgen, kes laupäevases maratonis Justyna Kowalczykile vaid sentimeetritega kaotas, tunnistas, et hõbemedal maitses sama magusalt kui kuld.
„Sõit oli väga raske – eriti just tõusudel,” vahendas Norra päevaleht Dagbladet Bjørgeni sõnu. „Kowalczyk oli täna minust tugevam, ma olen väga õnnelik ka oma hõbeda üle.”
Ka norralased rõõmustavad koos oma 29-aastase suusakuningannaga, sest nendegi jaoks polnud napp allajäämine poolatarile eriline kaotus. Võidetud hõbe oli Bjørgenile kolme kulla ja ühe pronksi kõrval juba viies medal Vancouveri olümpialt – tulemus, mida isegi optimistlikemad norralased väga ei julenud loota pärast Bjørgeni läbikukkumist möödunud aasta Libereci maailmameistrivõistlustel.
„Võtab natuke aega, enne kui mulle päriselt kohale jõuab, millega ma siin olümpial olen suutnud hakkama saada,” kõneles õnnest särav Bjørgen Dagbladetile. „Võib olla alles siis, kui ma jõuan koju Norrasse, kohtan kaasmaalasi ja näen oma võistluste kordusi telerist, hakkan alles mõistma, kui suur asi see on.”
Kui norralanna ka tundis kibedust allajäämise pärast teda astmaravimite pruukimise tõttu dopingutarvitamises süüdistanud Kowalczykile, siis välja ta seda igatahes ei näidanud. „Eks ma olin natuke pettunud, kui ma kuulsin, mida ta oli öelnud, kuid nüüdseks olen ma selle juba unustanud,” sõnas ta. „Kowalczyk on aastaid olnud hea vastane ning mul on tema üle hea meel. Olen tema öeldust üle saanud.”
Ootab taaskohtumist
Bjørgeni ja Kowalczyki duell pakkus kõikidele suusatamise sõpradele kuhjaga põnevust. Ka norralanna enda jaoks oli tihe rebimine närvide mäng, kus õige taktika mängis suurt rolli – tuli ju sundida end jälitavat poolatari rohkelt energiat kulutama, kuid samal ajal mitte lasta tal võistluses esimest viiulit mängima hakata.
„Ma juhtisin umbes kuue sekundiga ning teadsin, et pean ennast kaugemale ette rebima, sest kuus sekundit ei ole just väga palju,” seletas Bjørgen. „Staadionil võttis ta mulle järele ning siis ma teadsin, et ma pean natuke tempot alla võtma ja puhkama, et jõuaksin lõpusirgel endast rohkem anda. Kuid täna oli ta lihtsalt minust tugevam, sest selleks, et kulda võita, oleksin ma pidanud esimesena staadionile jõudma.”
Nüüd ootab Bjørgen veel vaid koju jõudmist, et näha oma elukaaslast, endist kahevõistlejat Fred Borre Lundbergi ning veeta aega pere ja sõprade seltsis. „Ma ei kujuta täpselt ette, mis vastu-võtt mind ees ootab,” lausus norralanna naerdes. „Kuna ma olen viis nädalat kodust eemal olnud, siis ootan ma kõige enam kohtumist oma kallimaga.”


























