Kurnatud kõrbe-kuningaid tervitati nagu kangelasi

Hulk pöidlahoidjaid tulid Tallinna lennujaama austust avaldama kahele mehele, kelle saavutust võib võrrelda võib-olla ainult Everesti vallutamisega. Pilku püüdis loosung “Elagu kõrbekunnid”, mida nähes nii mõnigi mööduja aru päris.

Pruuniks päevitunud kangelaste nähtavale ilmudes kargas ülirõõmus poeg Salumäele sülle ning keeldus päris tükk aega

kuhugi mujale minemast. Suuremat hingamisruumi ei antud ka teise koha koju toonud Püvile.

Arvatust hullem

“Tore on jälle sõpru ja tuttavaid näha – tundub, et see läks kellelegi ikka korda,” ütles rohkem kui 7000 kilomeetrit läbinud  võitja ja kinnitas, et päris kindlasti ei taha ta ratast pärast kaks ja pool kuud kestnud mammutvõistlust natuke aega näha.

“Kõik oli oluliselt hullem, kui arvasin,” ütles võidumees ning lisas, et ikka tasub üritada, kuni end vähegi noore inimesena tunned. “Näed võõraid maid ja saad kihutada. Tegelikult oli lahe!” märkis 39-aastane Salumäe.

Alguses oli seiklushimuliste meeste eesmärk distants läbida, aga eesmärgid kasvasid. “Kuskil Hispaania keskel tundus, et tuleb asi ära teha,” ütles Salumäe. Ta lisas, et rivaalid ei vahetanud Aafrikas maanteerattaid maastikurataste vastu, mis andis veelgi tõuke esikohta püüda.

“Kui inimene vaimselt murdus, kadus ka jõud,” lausus Salumäe. “Kui distantsi esimesel poolel Euroopas võideldi minutite, siis lõpus juba tundide pärast. Ilma taustajõududeta olnuks kõik tõenäoliselt võimatu. Valitses korralik tiimitunne – üksi olnuks kordades raskem võita.”

Nad tänasid nõu ja abi eest doktor Mihkel Mardnat, mehaanikuid ja hooldetiimi, kes neid kõikjal saatis.

Kõige karmimaks kogemuseks pidasid ratturid temperatuuri kõikumist – ühel päeval väntasid nad kuni 46-kraadises palavuses, öösel langes termomeeter aga alla nulli.

“Iga päev oli nagu uus seiklus,” ütles Püvi. “Võistluse teisel poolel sattusime igas mõttes võlaseisundisse. Nappis jõudu ning uneaega. Iga hetk pidi end kontrollima, et ellu jääda. Kui sul on vastas kümmekond võidujanulist nägu, on keeruline end motiveerida, et veel kuu aega samamoodi sõita.”

Püvi tunnistas, et tunneb end tühjana. “Rõõm tuleb millalgi hiljem,” lausus ta. “Päevast päeva mõtlesime, et ei külmetaks, et sööki ja jooki jätkus ning et õigel ajal saaks magama. ReÏiim oli ikka väga paigas.”