Kristina Šmigun-Vähi: teen edaspidi vaid seda, mida süda ihkab!

•• Käisid 30 km sõidu vältel kolm korda boksis – nii 10, 15 kui ka 20 km läbimise järel –, millest võib järeldada, et suusad ei toiminud vihmasajus kohe üldse.

Ma läinuks veel ka neljandat korda boksi, kui see olnuks lubatud. No ei õnnestu meil nende klassikasuuskadega kuidagi…

Tagantjärele tuleb öelda, et esimesest boksipeatusest 10 km läbimise järel tulnuks loobuda – see oli väga vale otsus. Kuigi suusad hakkasid kehvemaks jääma, toimisid need igal juhul paremini kui need, mis ma boksist võtsin. Tahtsin küll libedamaid ja parema pidamisega suuski, aga järgmine paar oli palju viletsam. Pealegi kaotasin ainuüksi esimese boksipeatusega kuni 15 sekundit, mida hakkasin kohe hirmsasti tagasi tegema ja maksin seetõttu pingutusega lõivu. Pidanuksin nende suuskadega, millega startisin, ära kannatama 20 kilomeetrit.

Esimesed, no wax-suusad olid pidamise ja libisemise poolest fifty-fifty. Teine, määrdega paar, ei libisenud nii hästi kui pidas, kolmas paar oli aga sama, millega startisin. Viimased suusad – taas no wax – olid justkui nokk kinni ja saba lahti. Põhimõtteliselt pingutasin kogu aeg, aga ühel hetkel olin end juba nii tühjaks pingutanud, et rohkem ei jaksanud.

•• Kas katkestamismõtet ei tulnud pähe?

Muidugi tuli. Issand, mõtlesin, et astun kohe rajalt maha, kui enam edasi ei liikunud. Aga kuna mul ei tule niipea nii tähtsat võistlust nagu olümpia, pidin lihtsalt lõpuni sõitma. See olnuks ebanormaalne, kui oleksin jälle katkestanud.

•• Mida su seisund lubanuks saavutada heade suuskade ja õnnestunud boksipeatuste taktikaga?

No ei usu elu sees, et ma jõudnuks esikolmikusse. Seda muidugi ei tea, kuidas eesotsas sõites oleks kõik olnud… Aga lõpus polnud mu enesetunne küll kiita, olin täiesti tühi. Samas, kui võrdlen seda võistlust suusavahetusega sõiduga, oli enesetunne tunduvalt parem – taastusin eelmisest pingutusest ikkagi ära.

•• Kuidas sulle boksipeatustega sõit meeldib?

Mulle oleks meeldinud, kui suuski ei tohtinuks vahetada. Oleksin paremate esimeste suuskadega lõpuni kannatanud.

•• Kui nägid, et midagi suurt korda saata pole enam võimalik, kerisid su emotsioonid üles – kostitasid raja ääres seisnud hooldemehi vist paari kuradiga?

Vabandan selle eest, et ei kontrollinud võitluse ajal emotsioone ja ütlesin kõike nii, nagu oli.

•• Tühja need emotsioonid – ega sa nüüd põdema ei jää?

Ei jää! Mul on ju hõbemedal! Otsustades pärast emakssaamist suusatamisega jätkata, oli mu eesmärk olümpia 10 km uisusõidu kuld. Kuigi ma ei saanud kuldmedalit, sest olin pasapüks ja kaotasin kulla 6,6 sekundiga, olen ma igal juhul rahul. Mind teeb õnnelikuks see, et mul on nii lahe perekond.

•• Sõitsid pärast suusavahetusega sõitu Whistlerist ära, et neli päeva kusagil spaas rahus akusid laadida. Kus sa käisid ja mida tegid?

Käisin ühel ilusal väikesel saarekesel, Victoria saarel, kuhu pääseb mandrilt praamiga. Puhkasin korralikult ja käisin ka suusatamas – meie elupaigas lund küll ei olnud, aga seal sai sõita mägedesse suusatama. See oli väga õige otsus, et natukene eemale minna ja vaimu karastada.

•• Pärast Torino olümpiat ütlesid kohe välja oma järgmise eesmärgi – kuldmedal Vancouveri mängudelt. Mis on nüüd järgmine eesmärk?

(Tulistab nagu kuulipildujast.) Ma tahan veel lapsi!

•• Kas see tähendab, et järgmise aasta MM Oslos võib vahele jääda või jääbki vahele?

(Naerab.) Ma ei ütle praegu midagi, las olla... Kui ütlen midagi, siis võib-olla natukene vihast või sedamoodi – need pole kindlasti õiged otsused või väljaütlemised. Lapsi mainisin aga seetõttu, et neid kavatsen ma lähema kümne aasta jooksul niikuinii kindlasti veel saada.

•• Ütlesid juba enne tagasitulekut, et kui naased suusaradadele, siis mitte ainult Vancouveri olümpia pärast. Saan aru, et Oslo MM on ikkagi nii või naa plaanis, kuna oled olümpiaks valmistumisel juba nii palju tööd ära teinud.

Seda on praegu nii raske öelda… Kui otsustasin tagasi tulla, oli sisimas mu suurim soov võidelda olümpiamängudel medalite eest. Tahtsin seda tõesti kogu hingest! Tulevikus ei taha ma teha midagi, olgu see siis suusatamine või mis iganes, ainult seepärast, et pean tegema. Et ma olen lubanud või midagi välja öelnud. Teen edaspidi vaid seda, mida süda ihkab!

•• Oslos jagatakse ometi ka medaleid – mitte küll olümpia-, aga MM-i medaleid!

(Rõõmsalt). Jah, jah.

•• Järgmise titega saad seega oodata 2012. aastani?

Ma ei öelnudki, et nüüd lähen ruttu koju ja hakkan lapsi tegema. (Naerab laginal.) Ei, jumala pärast mitte.

•• Samas on seal üks sulle vastik distants, 10 km klassikat…

Jah, aga siis tuleb võtta uus eesmärk. Nii nagu panin möödunud suvel endale eesmärgiks 10 km uisku! Klassika polegi tegelikult nii paha, aga ilm – pagan, mis ilm see siin Kanadas on! Vihma muudkui sajab. Kas see on siis talveilm?!

Mina oleks 30 km sõidus tahtnud 15 külmakraadi – suusad saavad pidama ja siis vaatame, kes on kõige tugevam. Mitte nii, et kõik loeb suuskadest.

•• Kuidas kolm olümpiastarti Kanadas kokku võtad?

10 km vabatehnikasõit oli mulle nii oluline, andsingi seal endast kõik, mis mul oli. Kui meenutan aga klassikapoolel katkestatud suusavahetusega sõitu, siis suusad suuskadeks – ega jõudu kah sel päeval ei jätkunud.

Et enesetunne ei lubanuks niikuinii suures mängus kaasa lüüa, siis ma ei läinud ka hooldeboksi suuski pilduma või möirgama ega nukrutse ka tagantjärele selle võistluse pärast.

Mis puutub 30 km sõitu, siis see on fakt, et kui sa püsid grupis, venid igal juhul järele. Kui aga mingi vahe jääb sisse, siis seda ei suuda enam tagasi teha. Võid küll pingutada, aga midagi pole teha. Ma ei ole ju nendest tüdrukutest üle, kes praegu ette jõudsid – olen klassikas nendega samal tasemel ja vahel natukene allpool.

•• Medal on siiski olemas. Kuidas tiimi ja suguseltsi tänad?

Kallistan neid! Eks see medal oli väga vajalik nii mulle kui ka kõigile lähedastele ja abilistele.

•• Su isa (treener Anatoli Šmigun – toim) ütles, et võiksid vähemalt vanuse poolest võistelda ka Sotši olümpial ja ta on valmis sind aitama. Kas hakkad järgmist olümpiat ootama?

Olen siis kõigest 37-aastane – mis vanus see ka on! Arvan, et lähen kindlasti Sotši, sest ma pole kunagi kandnud olümpia avamisel Eesti lippu. Loodetavasti usaldab olüm-piakomitee mulle selle, et saan sõita Sotši ja Eesti lipu uhkelt staadionile tuua.

Issand, kas ma lubasingi nüüd midagi välja… Ootame enne ikka Sotši ära – võib-olla hiljem ma ei tahagi sinna minna ja soovin hoopis kodus sukka kududa. (Naerab.)

•• Kas selle ühe hooajaga pärast tagasitulekut pole suusatamisest veel kõrini saanud?

Ausalt öeldes tahaksin juba koju minna. Kuigi siin pole midagi pahasti, siis miski minus kisub koju. Tahaks ju talve, mitte vihma.

Kristina Šmigun-Vähi tiimi liikmed annavad aru

Kristjan-Thor Vähi,  abikaasa

Kuigi Kristina Šmigun-Vähi ütles pärast 30 km sõitu, et ei tea, kas võistleb juba sel nädalavahetusel Lahti MK-etapil, siis tema abikaasa ja mänedžer Kristjan-Thor Vähi kinnitas Soomes startimist. Lahtis on laupäeval kavas 7,5 km + 7,5 km suusavahetusega sõit ja pühapäeval teatevõistlus, kus Kristina on varem lubanud Eesti naiskonda aidata. Kristina saabub Eestisse ööl vastu neljapäeva, neljapäeval osaleb ta Tallinna Raekoja platsil pidulikul vastuvõtul ning reede lõuna ajal on plaanis reisida Soome lahe põhjakaldale. „Kristina teeb kindlasti MK-sarja lõpuni, sest nagu viimanegi olümpiavõistlus näitas, pole tema seisund paha,” ütles Vähi. „Kuigi medalipurakas on väljas, siis mingit leinameeleolu tiimis ei ole. Vastupidi – pärast Kristina katkestamist suusavahetusega sõidus istus kogu tiim koos ja meil oli väga lõbus. See, mille nimel taas kokku tulime, sai ju 10 km vabasõidus ära tehtud!”

Vähi hinnangul tuleks Kristinal kindlasti tippspordis jätkata ka järgmisel hooajal. „Sest see põhi, mis tal sai selle hooajaga alla laotud, annab paljuski tulemusi alles järgmisel talvel,” selgitas olümpiasangari abikaasa. Igatahes hooldetiimi liikmetega sõlmiti pärast Kristina naasmist kahe-, mitte üheaastased lepingud, kinnitas Vähi. „Koos võidetakse ja koos kaotatakse,” lausus Vähi pärast olümpia 30 km sõitu. „Kui Kristinal on jaksu, jätkab ta kindlasti kuni Oslo MM-ini. Meil, tema abilistel, igatahes jaksu jätkub – näen seda kõigi nägudelt! Aga et kõiges sada protsenti kindlad olla, peame jaanipäeva ära ootama.”

Raul Seema,

Šmigun-Vähi tiimi suusapealik

Meil nappis boksipeatustega maratonisõidu kogemusi – varem oleme seda kogenud vaid korra Holmenkollenis, aga siis sõideti 30 km vabatehnikas.

Suuskade vahetamist võinuks Kristinal vähem olla, eriti olukorras, kus ta alustas no wax-paariga üsna hästi. Seda rida tulnuks jätkata, aga ma mõistan, et ehk olime ka meie, hooldemehed, raja kõrval liiga abivalmid.

Võib-olla tulnuks talle konkreetselt öelda, et pane nende suuskadega edasi! Suuskade vahetamine võtab ju aega, ja kui seda teha nii tihti, kasvab kaotus suureks. Enamik sportlasi nii sageli suuski ei vahetanud nagu Kristina: esikolmikust käisid näiteks Kowalczyk ja Saarinen boksis kaks ning Bjørgen vaid ühe korra.

Samas mõistan, et kuna Kristina lootused olid väga suured, soovis ta kohe supersuuski. Tagantjärele tark olles tuleb tõdeda, et Kristina pidanuks esimese suusapaariga sõitma ära 20 km ja alles seejärel olnuks mõistlik keerata boksi, et viimasel 10 kilomeetril vesiseks muutunud rajal juba täiskliistriga suuskadega edasi sõita. Vastu ootusi ilm ju eriti nobedalt ei muutunudki... Aga mis teha, see oli meile üks kõva kompamise võistlus.