Kristina Šmigun-Vähi: olümpiamängud võiksid kas või kohe alata!

••   Oled nii heatujuline, et su naeratus varjutab isegi alpipäikese. Ometi pelgasid veidi Ramsausse tulekut, kuna see on hooaja kõige raskem treeninglaager. Kas kartused olid ülepaisutatud?

Muidugi on praegu tuju hea – mõtlesin ju enne kolmenädalast laagrit, et olen viimaseks nädalaks täitsa surnud, aga polnud! Mul jätkub veel energiat.

Siia sõites rääkisin bussis teistele, et kui läheme 21 päeva pärast koju, tuleb kindlasti varakult liikuma hakata, sest teedel võivad olla ummikud. Kõik hakkasid seepeale naerma – ma polnud Ramsausse jõudnudki, aga mõtlesin laagri asemel juba kojusõidule! See näitab, et valmistusin kõige raskemaks. Õnneks ei läinud asjad nii hulluks, nagu olin peas valmis mõelnud.

Põhieesmärk oli palju suusatada ja parandada tehnilist poolt. Võtmesõna on treeningule kuluv aeg, mitte kilomeetrite kogumine, sest merepinnast 2700 m kõrgusel liustikul valitsevad sageli erinevad ilma- ja libisemisolud. Treeningutunde koguneski meeldival hulgal ning tehnika püsib enam kui kahetunniste suusasõitude lõpuni tavaliselt korras. Eelmise nädala alguses, kui mind kimbutas tugev köha, jätsin paaril päeval treeningud ära ja siis polnud küll mingit tuju. Võtsin aja maha ja käisin vaid jalutamas.

•• Teisipäeval saab laager läbi ja pääsed paariks nädalaks koju. Kas oled suusatamisse taas nii sisse elanud, et ootad juba järgmist, pikka esimese lume laagrit Soomes Olosel?

See hooaeg, eluperiood või etapp sportlaskarjääris – ei teagi, kuidas täpselt öelda! – on mulle hoopis teistsugune kui eelmised aastad. Naudin iga päeva ja iga hetke isegi siis, kui ei suuda trennis eriti pingutada. Ei tea, mis minuga toimub... Ei tea, kas see on hea, kas sellest sünnib lõpuks hea või halb tulemus, aga olen praegu energiast tulvil ja väga õnnelik.

••  Üks põhjus on ehk see, et sul on imekena tütar, aasta ja kolme kuu vanune Victoria Kris?

Arvan, et see ongi peapõhjus, et olen nüüd teistsugune. Vaba! Sain kaks hooaega sellest eemal olla, mida olen kogu elu teinud. Praegu tundub kõik uus, huvitav ja värske!

•• Kui väga sa tippsuusatamisest eemal olles seda taga igatsesid?

Igatsesin ikka küll! Näiteks teisel hooajal, kui onupojal Aivar Rehemaal läks hästi ja hakkasin suusatamist jälle rohkem jälgima. Suurem igatsus tekkis mullu oktoobri lõpus, kui asusin taas igapäevases trennis käima. Harjutasin ka varem, aga siis võtsin eesmärgiks teha iga päev vähemalt kuni poolteist tundi põhitrenni ja lisaks 30 minutit jõudu. Toona sai ka toitumine paika, ühinesin figuurisõpradega.

Tegelikult oli üks asi teises kinni – miks ja kuidas jõudsin lõpuks selleni, kus ma praegu olen. Otsus suusatamisse naasta ei sündinud hetkeemotsiooni ajel, vaid pärast pikka analüüsi ja vestlusi paljude inimestega, kes andsid mulle väärt nõu.

••  Kas saan õigesti aru, et lõplik otsus sündis juba enne hilissuvist kontrolljooksu?

Põhimõtteliselt küll. Kui oled alates mai lõpust harjutanud iga päev sama kõval tasemel nagu varem, näed ju ära, et jaksad seda tööd teha. Muidugi oli ka väga halbu päevi, kui ma tõesti ei suutnud, aga kohe tulid jälle head päevad. Need kompenseerisid kõik raskused.

••  Su isa Anatoli avaldas 3 km pikkuse kontrolljooksu aja – tänavune 10.48 on ligi pool minutit parem kui Torino olümpiahooajast pärit senine rekord 11.16. Kuidas kommenteerid?

Ütles või? No on lobamokk!

••  Miks sa soovisid selle saladuses hoida?

Ma ei taha, et mingi jooksu põhjal tekiks valed arvamused ja pandaks enne õiget aega medalid kaela. Isa seletas väga hästi: kuna tegin tänavu kontrolljooksu alles septembri alguses, oli võrreldes varasemate aastatega selle eel paar tugevat treeningutsüklit rohkem. Kui oleksin 2005. või 2006. aastal nii palju hiljem jooksnud, suutnuksin arvatavasti näidata sama aega. Loomulikult oli aeg superhea, aga olime ju võrreldes varasemate aastatega mitu nädalat rohkem harjutanud. Selles suhtes ei tasu eufooriasse sattuda. Talvel suusarajal ei maksa jooksuaeg midagi.

••  Kas võimsa jooksuaja avaldamine toob lisapingeid?

Minule ja usutavasti ka mu fännidele mitte, aga Eesti ajakirjandusele võib küll tuua. Ei tahaks, et te kirjutaksite nüüd suurte pealkirjadega, et olen supervormis! Jooks on jooks ja suusatamine on suutamine. Muidugi, kontrollin end alati jooksuga – kui olen heas jooksuvormis, siis suudan ka suusatada. Eelistasin jätta kontrolljooksu aja enda teada, et pingeid oleks vähem.

••  Sind motiveerib praegu 10 km vabatehnikasõidu olümpiakuld Vancouveri mängudel?

Just!

••  Usutavasti on kõvaks motivaatoriks ka taasleitud suusatamisnauding, millest viimasel ajal pidevalt räägid. Kumb siis kumma üles kaalub?

Kui oleksid seda küsinud pressikonverentsil, kus teatasin otsusest minna Vancouveri olümpiale, siis ma öelnuks, et mind motiveerivad treenimine ja kogu see protsess. Nüüd, kui ma juba Ramsaus suusatan, siis ütlen, et kõige enam motiveerib see kuldmedal. Süües kasvab isu!

Nähes siin, et ma pole teistest üldse maas, tegelikult isegi samas seisus, kus nemad, kasvab isu iga päevaga. Mitmed on öelnud, et kui oled tippspordist nii kaua eemal nagu mina, siis kaotad nii ja nii palju. Aga kas ma olen ikka kaotanud? Võib-olla olen hoopis võitnud, sest mu pea on puhanud! Saame kõik vastused alles veebruaris, kui on näha, kes on tegelikult võitja või kaotaja. Kas võidab ikka see, kes on vahetpidamata rüganud, või hoopis see, kes on korraks ära käinud ja tagasi tulnud. Mingisugust garantiid siin ei ole.

••  Kui suurt survet tundsid, kui olid veel tippspordist eemal ning kõik ootasid su otsust, mida ei tahtnud kuidagi tulla?

Tundsin varem tõesti suurt pinget, millest sain lahti alles kevadel, kui suusaliit ja olümpiakomitee andsid nõusoleku võtta aeg maha ning asi endale täiesti selgeks teha. Siis tundsin vabanemist ja sain end lõpuks välja lülitada igapäevastest mõtetest, et kas lähen või ei lähe taas olümpiale.

Nagu olen juba öelnud, ei tahtnud ma tagasi tulla, et saada kümnendaid kohti. See oleks absurdne! Mind motiveerib soov pürgida taas kõige kuumemasse tippu. Eks esimesed MK-etapid näitavad juba midagi. Kui peaksin jääma kümnendaks, ei hakka loomulikult kohe ära lõpetama. Jälgin hooaja alguses vahet maailma paremikuga, aga eelkõige muidugi enesetunnet. Hea, kui suudaks esimestel võistlustel sõita väikese varuga, mitte nii, et hing ripub niidiga kaelas.

Tegelikult on mul tohutult aega! Mulle soovitati seada eesmärke pikemaks perioodiks, vähemalt kuni 2011. aasta MM-ini, mitte hakata Vancouveri kulda oodates üleliia ahnitsema. Kiirustamine põhjustab stressi. Olümpiani jääb veel neli kuud – väga palju! Vahepeal naerame siin Aivariga, et olümpia võiks alata juba praegu, sest olen juba nii heas seisus. Olen saanud õigesti harjutada, pole vähe ega loodevasti ka üle treeninud. Valisime isaga kuldse kesktee.

••  Kui pingsalt ootad avastarti, novembri lõpus Kuusamos peetavat MK-etappi?

Näed ju mu naeratust – olen elevil, miski nagu kõditab. See kõik on mulle põnev. Muidugi ootan avastarti! Enne ootan aga esimese lume laagrit, kus on kogu tiim koos. Tahan seal suuski proovida, värskel lumel suusatada. See viib mind jälle võistlustele lähemale. Just nii, tasakesi edasi kedrata on väga tore!

••  Su laagripäevad on pikad ja rasked – kas südames torgib, et lapse kasvatamiseks ei jää enam aega?

Tegelikult torgib väga tihti, et keskendun vaid oma asjadele ja laps peab jääma mu ema hoolde. Aga siis mõtlen jälle sellele, millise eesmärgi endale püstitasin ning mida selle täitmine nõuab. Pigistan lihtsalt silma kinni ja lähen tegema seda, mis on õige.

Alguses, kui Ramsausse tulime, võttis laps minul jooksuringilt naastes käest kinni, et minna kohe hotelli batuudile hüppama. Käisin esimene korda temaga ära... Tagasi tulles meenus, et treeningul märjaks muutunud särk jäi vahetamata. Mulle miinuspunkt! Seejärel jäi ka võimlemine tegemata! Siis otsustasin, et enne ma lapse juurde ei lähe, kui pärast trenni on särk vahetatud, võimlemised tehtud ja pesemas käidud. See teeb küll poolteist tundi hiljem, aga midagi pole teha. Kui tahan võita medaleid, pean olema selline, nagu olen. Kas mu süda on parasjagu haige või mitte, ei lähe teistele korda! Kuidas ma ütlen, et medal jäi saamata, sest läksin lapsega hüppama ja jäin haigeks? Mis tippsportlane sa sel juhul oled?!

Loomulikult on laps mulle elus kõige tähtsam. Kui näeksin, et ta on õnnetu, jätaksin suusatamise silmapilkselt. Praegu tundub, et laps on õnnelik selle ajaga, mis ma saan talle pühendada, ja väga õnnelik ka koos vanaemaga aega veetes.  Näen, kuidas nad kõike koos teevad. Laps ei nuta peaaegu üldse.

••  Millal sa saad üldse lapsega koos olla?

Lõunal ja õhtul. Ramsaus ärkan kell 6.30 ja vahel teeb lapski sel ajal silmad lahti. Aga mul on juba siis kõik minuti pealt välja arvestatud: hommikusöök, kerge võimlemine, liustikul suusatamas käimine. Jõuan tagasi kella 12 paiku, misjärel on veel võimlemine, pesemine, lõunasöök. Lõunasöögi ajal aga laps juba tudub. Pärast sööki lähen ka ise magama. Olen lapsega enne õhtust treeningut, siis siirdun taas mitmeks tunniks oma asjadega tegelema.

Meie pikem koosolemise aeg on pärast õhtusööki, kui tegelen temaga paar tundi. Mängime ja kell 21 on tavaliselt vannimineku aeg, pärast seda panen mina ta magama. Kell 22 poen ise voodisse. Ma­game lapsega eraldi hotellitubades, sest tippsportlasena ei saa ma endale öist ülesärkamist lubada.

••  Sul on ikka kõvasti vedanud, et ema Rutt nii palju aitab!

Mul vedas juba sellega, et ema üldse nõustus kogu koorma enda peale võtma. Lapse hoidmise kõrvalt valmistab ta ju meile Ramsaus kogu aeg süüa: iga päev nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtueine.

••  Miks te hotelli restoranis ei söö?

Hästi lihtne – ma ei nõustu sööma poolfabrikaate, mis võetakse külmikust ja soojendatakse mikrolaineahjus üles. Kvaliteet on nii nõrk. Olen rohkem väärt. Kuna toit on põhirelv, siis miks ma peaksin andma toiduga kellelegi enda ees eelise? Selline mõtteviis juurdus meil peres juba 1990. aastate keskpaigast, kui ema hakkas käima laagrites süüa tegemas.

••  Kui pikalt pidid ema veenma, et ta uuesti sellele karussellile hüppaks?

No ikka pidin, sest talle meeldis juba see elu, et kumbki tütar enam ei suusata. Et polnud enam närvipinget. Veensin ema sellega, et Ramsaus on nii ilus ja et tal on siin lapsega nii tore jalutamas käia. Aga tõele au andes: tegelikult on ema elu siin väga rutiinne... Olen loomulikult talle väga tänulik.

••  Kui pikaks ajaks sa tippsporti tagasi tulid?

Põhimõtteliselt ikka pikemaks perioodiks, mitte ainult üheks hooajaks. Eks näis. Võtan edaspidigi ühe päeva korraga. Praegu ei taha mõelda, mida toob homne trennipäev. Parem ootan homse ära ega hakka mõtetega endale liiga tegema. Kui teen tippsporti edasi, siis ainult samasuguse tundega. Niimoodi, et ma tõesti suusatamist armastan ega suuda suusatamiseta elada – see on mulle kõige olulisem! Sel juhul teen veel ka järgmise, ülejärgmise või üleülejärgmisegi hooaja.

••  Kuidas mõjutab edasist Vancouveri olümpia?

Ei oska öelda... Eks seda näeb. Järsku olen vihane ja tahan panna veel järgmise olümpiani. Või teisipidi vihane, et viskan suusad nurka ning lähen üldse muu elu peale. Pole mõtet nii kaugele mõelda. Peamine on olla hoopis seestpoolt õnnelik, nautida oma tegemistes iga hetke ja olla kõigest üle – nii, et mulle ei läheks üldse korda, mida sa homme või ülehomme kirjutad!

••  Kas sa tõesti loed, mida mina ja mu kolleegid kirjutame?

Ikka. Oskate oma tööd väga hästi teha. Aitäh! Kuid arvan, et alates detsembrikuust ei loe ma enam ühtegi ajalehte, sest siis on juba võistlused. Ei tea, kas need kirjutised hakkaksid kuidagi mu und häirima, aga pigem mitte riskida. Ei juhtu ju midagi, kui jätan siis lehed lugemata.