Kommentaar: Kahju, kahju, kahju!

Neljakordse maailmameistri ja korra Euroopa meistriks kroonitud Itaalia alistamine tähendanuks Eesti vutimeeste jõudmist ka maailma meedia tähelepanu alla ning me oleksime saanud rääkida sellest EM-valiksarja raames peetud matšist tormituulte poolt vallutatud A. Le Coq Arenal veel kümnendeid hiljemgi.

Kahju, tuliselt kahju, et hiilgav võimalus kriisis ägava Squadra Azzurra nuhtlemiseks paari rumala apsaka tõttu külaliste nurgalöökide järel käest libises!

Üldplaanis vääris Tarmo Rüütli juhendatav Eesti meeskond ju kindlasti vägevat aplausi. Mis sellest, et itaallased oli tehniliselt paremad ja kontrollisid platsil toimuvat – sinisärgid tegelesid äärmiselt läbimõeldult ja oskuslikult kuulsate vastaste mängutuhina nullimisega, jaksates neid ahistada algusest lõpuni. Nad püsisid isegi vastaste surve alla jäädes meisterlikult pildil, röövides Itaalialt võimaluse oma trumpidega Sergei Pareiko valvatud värava alla tõsisemat ohtu tekitada.

Ma ei nuta isegi taga kohtuniku poolt Eestile andmata jäetud 11 m karistuslööki, mis kapten Raio Piiroja sõnul olnud ilmselge penalti ja viinuks võõrustajad juba kaheväravalisse eduseisu, sest nad suutnuks Itaalia kuristikku lükata niigi, kui poleks vaid lubanud endale paari tobedat nõrkushetke. Millal me võidule maailma vutiajaloo ühe väljapaistvaima sauruse üle küll taas nii lähedale jõuame?

Taseme üldine tõus

Kunagi varem pole Eestil suurtega heideldes nõnda head võiduvõimalust avanenud. Jah, Hollandi seljatamine 2001. aastal paistis sinisärkide 2:1 eduseisus viisteist minutit enne lõppu juba üpris lähedal, aga kuulsad külalised alustasid seejärel marulist lõpuspurti ning lahkusid ometi 4:2 võiduga.

Hiljem on Eesti vutimehed tiitlivõistluste valiksarjades kohtunud näiteks nii Portugali, Inglismaa kui ka Hispaaniaga – neist vastastest on kõige paremini vastu saadud portugallastele, kellele alistuti 2005. aasta suvel koduses MM-valikmängus 0:1. Inglased ja hispaanlased ületasid paraku meie pallureid kindlalt nii Tallinnas kui ka oma kodus.

Eesti meeskonna üldise tasemetõusu taga sel ja eelmisel aastal on kindlasti meie koondislaste üha kasvav panus oma koduklubides. Välisklubides mängib koondise põhituumik juba aastaid, aga kui varem nühkisid paljud piiri taga varumeeste pinki, siis nüüdseks on mitmest rahvusmeeskonna põhitegijast saanud oma klubideski väga hinnatud mängijad. See teadmine lubab Eesti koondislastele loota ilusat EM-valiktsüklit isegi hoolimata natukene ebaõiglasena tunduvast allajäämisest Itaaliale!

Küll nad „teevad” ka kunagi Valgevenet, kes alistas reede õhtul Pariisis 1998. aasta maailmameistri Prantsusmaa 1:0.