Karistuslöögikunn Pirlo õppis nippe Roberto Baggiolt

Homme õhtul Tallinnas väljakule jooksva Itaalia koondise kõige kõlavam nimi Andrea Pirlo on üks väheseid mustlaspäritolu tippjalgpallureid. Nelja aasta tagune maailmameister, kes on ka klubijalgpallis kõikvõimalikke karikaid võitnud, ei ole ajakirjanikele just lihtsaim pähkel pureda. Internetiavarused pakuvad küll Pirloga tehtud lugusid, kuid pea igaühte neist alustab superstaar sõnadega: ma ei ole eriline jutumees, mulle meeldib märksa rohkem palli mängida.

Pirlo on Itaalia kõrgliigas mänginud 15 aastat. Debüüdi tegi ta 1995. aastal 16-aastase noorukina Brescia meeskonnas, kust liikus Milano Interisse. Praeguse koduklubi AC Milaniga lõi Pirlo käed 2001. aastal.

„Esimene mäng serie A-s on meelde jäänud just seetõttu, et ma ei tundnud mingit erilist pinget. Alustasin keskpärases klubis, teadsin, et saan võimaluse end ka järgmises kohtumises näidata,” rääkis 31-aastane Pirlo FIFA.comi vahendusel.

2002. aastast A-koondises mängiva Pirlo firmamärgiks on karistuslöögid. Enda sõnul ei oska ta kolleegide-konkurentidega mingit imeretsepti jagada. „Esiteks olen väga palju vaadanud läbi aegade parimate pallurite trahvilööke ja neist õppinud, teiseks jagas minuga mõne hea nipi  Roberto Baggio, kolmandaks – eks ma olen ka ise piisavalt palju tööd teinud ja lööke harjutanud,” sõnas ta.

Mõni aasta tagasi näitas Pirlo oma karistuslööke ühes telesaates: esmalt pidi ta 25 meetri pealt kümme palli väravasse lööma. Loomulikult täitis ta eesmärgi. „See pole midagi, võin ka kümme korda latti lüüa,” sõnas selle peale itaallane ja niisama lihtsalt ta seda tegigi.

Tänuavaldused abikaasale

Pirlo on mänginud mõlemas Milano superklubis. Itaalia jalgpallikultuuris on teatavasti nii, et kui sa oled Milano elanik, pead valima, kumba meeskonda tulihingeliselt toetad – Internazionalet või AC Milani. Seejuures saab teisest kohe sinu surmavaenlane. Ja nii käib see juba põlvkondi, sageli pole noortel mingit otsustamisõigust – nemad fännivad meeskonda, kes meeldis juba nende vanaisale.

Pirlo on kahte klubi võrrelnud nii: „Kui olin Interis, otsisid nad parasjagu oma nägu – mängijad ja ka treenerid tulid ja läksid. AC Milan on seevastu suurepäraselt organiseeritud, edule orienteeritud meeskond. Ma ei saagi neid päriselt võrrelda, sest 1990-ndate lõpu Inter ei pakkunud Milanile konkurentsi,” sõ­nas Pirlo.

Palju aega treeninglaagrites veetvale ja ringilendavale sportlasele omaselt pühendab Pirlo vaba aja abikaasa Deborah’ile ja ka­hele lapsele Niccolole ja Angelale.

„Laagrites mängin sõbra Alessandro Nestaga videomänge, seejuures olen mina alati AC Milani poolt, nii et Nesta peab kedagi teist esindama,” pajatas Pirlo, kes oskab enda üle naerda, ent talle meeldib ka teisi sõbralikult nöökida. „Inimesed, kes mind ei tunne, ei pruugi sellest alati aru saada,” muigas ta.

Kui Pirlo Tallinnas värava lööb, suudleb ta kindlasti oma kätt. Miks ometi? Itaalia jalgpallifännide teada on Pirlol käe peal sõrmust imiteeriv abikaasa nimega tätoveering. Nii tänab ta iga värava eest ka perekonda.  

„Ka väikese riigi rahvusmeeskonnad on viimastel aastatel hästi komplekteeritud, kõigi vastu peab endast sada protsenti andma, vastasel juhul võib õnnetus juhtuda,” tõdes Pirlo homse kohtumise ootuses.