Kaarel Zilmer: isegi kohutava tõe korral ei tohi kaastunne rooste minna

Ta on nõustanud tippe ja harrastajaid, juhtinud suusaliitu ja -koondisi ning tegutsenud suurürituste korraldustiimides. Intelligentselt ja kaljukindlalt spordi heaolu eest seistes. „20 pluss 20 pluss 20,” võttis Zilmer kokku oma spordi(elu)teed. „Tänan oma õpetajaid ja keskkonda, kus olen saanud töötada. Ka suusarindel olemine on olnud täiuslik kogemus. Kui taastub usk ja loodetavus, mis on olnud hea tegutsemise alus, saame edasi minna. Aga kui vahel tundub, et see püsib igavesti, siis näeme, kui kiiresti usk ja loodetavus võivad kaduda.”

••Kaarel, suusatamises käib põlvkondade vahetus. Tipud on loobunud, uute liidrite esiletõus nõuab aega. Kuidas hindad arengueeldusi?

Minu meelest on kogu spordil, nagu ka suusatamisel raskemad ajad ees. Latt on paljudel aladel päris kõrgel, aga laste arv ja valik väheneb. Koole pannakse kokku, treeningurühmad kolivad mujale, kodupaigast kaovad vabaajaharrastused. Eriti raskeks läheb sportmängude võistkondade kokkusaamine.

Eelmine aasta oli meie jalgpallis, võrkpallis, käsipallis ja tennises fantastiline. Rahvuskoondised tegid oma treenerite juhendamisel imetegusid. Ütlesin Tarmo Rüütlilegi: „Ei pidanudki keegi brasiillane meie võistkonda juhendama.” Mängud on tõeline varalaegas, kust tulevad emotsioonid käivad meist kõigist läbi. Kes kõik ei vaadanud Kaia Kanepi heitlusi Pariisis! Kui sekkuvad ka üksikalad, on asjad paigas. Edasiminekul jäävad endiselt tähtsaks tegija, innustaja ja tingimused.

••Mis aladel teha lähiajal suuremaid panuseid?

Tippsport on nagu auk, kuhu võib lõputult raha sumada. Meenub, kuidas Aivar Pohlak rääkis enam kui kümme aastat tagasi jalgpalli strateegiast ja heitis ette, milliseid summasid makstakse korvpalluritele. Ma ei usu, et alaliidud panevad üldjuhul raha jagamisel mööda.

Kas aga suudetaks kokku arvutada summad, mida on andnud lastevanemad? Isad-emad panustavad oma lastesse ning see on ju nii loomulik. Endised tegijad viisid oma lapse tuntud treeneri juurde, võib-olla juba kolmanda põlvkonna. Tšikini, Abeli, Lukini, Kermoni, Pääsukese juurde. Teatakse, et see treener on inimlik ja koht turvaline, kus lapsest kasvab just see õige.

Kui kõik teevad maksimumi ning vaid ühe torkega jääb noor ja perspektiivikas vehklemisnaiskond olümpialt eemale, on küll kahju. Rahvusvahelised reeglid on karmid. Võib-olla järgmiseid summasid jagades öeldakse: noh, te ei pääsenud Londonisse. Tegelikult tehti ära suur töö.

Toon kahe [Tallinna ülikooli] tudengi näite. Karl-Martin [Rammo] pääses olümpiale. Teine purjetaja, magistrina õppiv Marjaliisa [Umb] jäi koos õega kolme riigi võrra valikust välja. Rõõm ja kurbus käivad paratamatult käsikäes.

••Kas riigilt vajab rohkem tuge tippsport või liikumisharrastus?

Neid tuleks näha koostöös ja vastastikuses mõjus. Inimesed ise investeerivad enda harrastusse miljoneid: aeg, varustus, osavõtumaksud. Ka riik, kohalikud omavalitsused ja firmad on teinud terviseradasid ehitades parima investeeringu. See toob meile kõigile kuhjaga tagasi.

Riigikogus arutatakse maksuvabastuse üle sportimise toetamisel. Soovitaksin selle raha suunata tervise- ja liikumisradadesse. See summa võiks olla elanikkonna hulgaga proportsionaalne, mida tuleb siis kohalikul omavalitsusel kasutada sihtotstarbeliselt. Kui minu nimel oleks mingi raha, annaksin selle kodukandi Viimsi terviserajale.

Tipud innustavad kaudselt ka harrastajaid, vastuseisu tekitavad mõned negatiivsed asjad. Üks tudeng küsis oma lõputöös: „Kas Veerpalu juhtum mõjutas harrastaja suhtumist oma alasse?” Ei, mitte eriti. Muidugi, see oli valus ja emotsionaalne juhtum, aga harrastaja tegutseb oma vallas edasi.

Mis jälje on Veerpalu dopinguskandaal jätnud suusatamisele ja spordile tervikuna?

Muidugi on juhtumi ilmsikstulekul vigu tehtud. Kuid kõige enam on häirinud anonüümsed, ühekülgsed ja lahmivad hinnangud. Justkui muid asju kõrval poleks olnud ja suusatamises ongi kõik vaid paha.

Ka võimalikule patustajale peavad jääma igas olukorras õigused. Vahepeal tundus, et Veerpalul pole enam ühtki õigust. Aga tal oli ja on õigus süüdistust vaidlustada. Tippsport nõuab maksimalismi, seal tekib igat sorti asju, aga inimesi ei saa hävitada. Siis oleks pidanud hävitama ka Virpi Kuituse ja Justyna Kowalczyki, kes on samamoodi kunagi patustanud, aga keda ikkagi imetleme. Kakskümmend aastat pärast Eesti osaluse taastamist rahvusvahelises suusaliidus on meie suhted enneolematus seisus. 2001. aastal nägin Lahtis kuue Soome sportlase dopingujuhtumeid. Kümme aastat hiljem plahvatas dopingusüüdistus Eestis aga kordi hullemalt. Midagi on siiski kadunud, aga miski peab alati ka jääma. Eelmisel suvel kuulasin Siiri Sisaski laulu: „Mis maa see on?” Seal on üks salm: „Aga kaastunne siin on roostes.” Tõde võib olla kohutav, aga kaastunne ei tohi rooste minna.

••Mis nipiga inimesi veel rohkem terviseradadele kutsuda?

Tegeleme ülikoolis sellega pidevalt. Arvamusliidrid on hakanud liikumisharrastuse vajadusest aru saama, kuid mitme tasandi juhid veel mitte, kuigi nad ise tegelevad innustunult. Rekreatsiooni erialale on antud neli riiklikku kohta, mis on selge näide, et me ei tähtsusta liikumise, vaba aja ja töövõime valdkonda piisavalt. Inimestel on aga tekkinud suur teadmiste ja oskuste saamise soov, kuidas liikuda. Möödunud aastal jagasin ligi kolmesajale harrastajale Pirita metsas suusanõu.

Miks oleme ülikoolide kehalise kasvatuse äärmiselt kokku tõmmanud? Kaitseväeski saaks poisse kaheksa kuud suunata oskuslikule sportimisele. Koolides aga on viimane aeg asendada kehaline kasvatus liikumise õpetusega.

Viimsi vallavolikogu spordikomisjoni liikmena on mulle mõistmatu, et Eesti suurimal koolil pole oma staadioni. Samal ajal on endise Kirovi kalurikolhoosi staadion nagu kõnnumaa. Kinnisvaraärimees, kui sa tahad endale tõelist mälestusmärki teha, siis anna Viimsi lastele nende mängumaa tagasi.

IsiklikkuKaarel Zilmer
Sündinud 9. juunil 1947

Tallinna ülikooli rekreatsioonikorralduse õppekava juht. Aastatel 1995–2001 Eesti suusaliidu peasekretär, seejärel juhatuse liige.TulevikEOK juhte peab valima perspektiivitundega

Novembris valitakse Eesti olümpiakomiteele uued juhid. Kaarel Zilmeri sõnul tuleb eelkõige silmas pidada perspektiivi. „EOK on katusorganisatsioon, kes peab olema kõiki ühendav, tal pole kellelegi vastutust edasi delegeerida. Muudatusi tuleks teha seadusandluses, et sport ja liikumisharrastus omaks kindlamat kohta kogu Eesti elus,” arvas ta.

Samuti peaksid alaliidud vaatama esmalt enda sisse. „Ei ole ju vaja kutsuda juhatusse ärimeest ja mõelda, millega ta tegelema hakkaks.”