Jalgrattur Grete Treier: meie perekond on ühtne tiim

„Mul peab olema rahu hinges, kui ma kodust ära lähen,” ütleb Eesti ainus olümpial osalev naisrattur Grete Treier, kes on praegu võistluste ja treeningute tõttu juba üle kuu aja kodust eemal olnud. „Meie perekond on ühtne tiim,” lisab ta. „Igaühel on omad ülesanded ja keegi ei tee neid vastumeelselt.”

Grete ja tema abikaasast treeneri Edgari peres kasvab kaks tütart, 11-aastane Anete ja kolmeaastane Lisete, kes on praegu olümpia ajal Eestis vanavanemate hoole all.

Nüüd tahaks paar saada ka kolmanda lapse. „Tegelikult ei olnud see nii mõeldud,” naerab Grete, et kogemata üle huulte lipsanud perelisa plaan ei pidanud veel avalikuks tulema.

Gretele kui emale on pikad kodust eemalolekud ikkagi emotsionaalselt rasked. Nagu mainitud, on ta kodust juba kuu aega eemal olnud ja ka Londonist põrutab otse Prantsusmaale võistlustele.

Väga hea isa

Nii ongi perekonnaga suhtlemisel asendamatuks saanud Skype’i-vestlused. „Sellist asja pole, et lapsed küsiks: „Emme, kuna sa juba tuled?” Ja kui ma ära lähen, siis ka laps ei nuta käe otsas või süles. Ju siis on neil väga hea isa, kes asendab ema need mõned kuud, mil ma ära olen,” kiidab Grete oma kallist abikaasat heade sõnadega

„Edgari mõtleb lastele mingisuguseid huvitavaid trikke välja – viib neid kinno ja McDonald’sisse tihemini kui minu kodusoleku ajal,” selgitab Grete lõbusalt, et isaga on laste elu ilmselt vähem distsiplineeritud. „Seda olen küll peale lugenud, et kui Mäkki minna, tuleb salat ka osta, mitte ainult friikartul ja burger,” naerab ta. Edgari, kes vestlust pealt kuulab, lisab lõbusalt vahele, et kuna valetada ei tohi, siis suitsukatteks ostavad nad ikka alati kamba peale ühe salati ka.

Kuigi Grete praegune plaan on tõesti tippspordiga hüvasti jätta ja pereelule keskenduda, ei ole ta oma otsuses ikkagi sada protsenti kindel. Ka pärast teise lapse sündi ei läinud kaua, kui Grete uuesti ratta selga istus. Pisike Lisete oli vaid kuuekuune, kui ema käis juba esimestel võistlustel.

Edgarigi naerab, et Gretel polnud pärast sünnitust kõhtki veel eest kadunud, kui ta juba lapsevankriga õues pikki tiire tegi.

Kui esialgu käis vastne ema niisama jalutamas, siis üsna pea vahetas ta argirõivad trenniriiete vastu ja pani pulsikella tööle. Sellepärast pole Grete ka praegu kindel, et ta tippsporti kunagi ei naase.

„Võib minna küll nii, et alguses hakkan tegema tervisesporti ja see läheb üle tõsisemaks spordiks ja lõpuks olen jälle karussellis. Aga praegu oleneb see tervisest, sest tunnen, et terviseprobleemidega see [tippsport] ei ole enam nauditav. Aga kui tervis annab järele, siis miks ka mitte,” jätab rattur siiski oma karjääri tuleviku suhtes otsad lahtiseks.

Tütreid rattasporti ei lubaks

Vanemate eeskujul pole Grete ja Edgari Treieri tütred spordikauged. Vanem tütar käib kergejõustikutrennis, kus on saavutatud juba ka esimesed auhinnad.

„Jalgrattaspordi juurde ma keelaks neid minemast. Ma ei saaks rahulikult kodus olla, kui nad kuskil maanteel sõidaksid,” ütleb ise maanteedel kihutav Grete.

Kui tema lapsed rattaga sõitma lähevad, on kiivri kandmine alati kohustuslik, kinnitab Grete. „Olen neile selgeks teinud, et kiiver on moes, ja nüüd kannab ka sõbranna kiivrit,” ütleb rattur ja lisab, et turvalisus on tema jaoks prioriteet.