Itaalia jalgpallimeeskonna uskumatud seiklused Tallinnas

Itaalia vutistaarid külastasid Eestit nii 1993. kui ka 1994. aasta varasügisel. Iseseisvuse algusaastail polnud lapsekingades mitte ainult kogu siinne infrastruktuur, vaid ka jalgpallielu. Nii on meenutatud kõnekaid juhtumisi, kuidas itaallased enne esimest mängu Eestiga siia kõigepealt oma jalgpalliametnikud pinda sondeerima saatsid.

Nood tahtsid tutvuda siinsete hotellide, staadioni ja muude oludega ning avaldasid soovi ka kohaliku meistriliiga kohtumist näha.

Nii viidigi külalised ühele kohalikule mängule, mis peeti Wismari tänava staadionil. Seal, majade vahel asuva jalgpallistaadioni ühes otsas seisis hiljuti põlenud puumaja. Itaallased arvasid, et nendega tehakse nalja, ega tahtnud kuidagi uskuda, et platsil mängivad Eesti liiga parimad meeskonnad.

Kuid imelikke asju juhtus ka siis, kui maailmakuulsad pallurid juba Tallinnas olid. Et pääseda peamiselt omaenda maa meedia liigsest uudishimust, otsustasid itaallased majutuskohana Pärnu maantee alguses linna piiril asuva Peoleo kämpingu ja hotelli kasuks.

Kui Eesti jalgpalliliidu töötaja soovis Itaalia koondise esindajaga telefoni teel ühendust saada, teatas Peoleo valvelauaneiu talle, et kämpingus pole mingeid jalgpallureid. Seda pealt kuulma juhtunud teine neiuke parandas kolleegi – ei, siin on küll mingid sportlased. Roberto Baggio ja Paolo Maldini olid tollal juba kuulsad maailmanimed, kuid siin nautisid nad ilmselt suhteliselt suurt anonüümsust.

Nina ei kirtsutatud

Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak meenutas, et Kadrioru staadionile toodi prožektorid tookord Soomest MTV stuudiost, mis siis Pekkaniska kraanadega staadioni äärde püsti pandi. Kuid et kuulsad külalised oleks nigelate tingimuste peale nina kirtsutanud, talle ei meenu. „Nad käitusid professionaalsete jalgpallurite kombel – kiiresti siia, oma kolm punkti kirja, ja kohe kiirelt koju tagasi. Võib-olla nad sisimas imestasid Kadrioru staadioni garderoobide või Pekkaniska valgustuse üle, aga tippmängijad keskenduvad ikka ainult mängule, mitte ei mõtle, kas toidu sees on prussakas või ei ole.”

Pohlaku sõnul oli eestlastel ka siis mängu vastu huvi. „Kuid see oli teistsugune – et oh, me saame Itaaliaga mängida. See, et me kaotame, oli ilmselge. Nüüd on ikkagi nii, et staadionile ei tulda ainult itaallasi vaatama, vaid ka seda, kas saab punkti kätte.”

Kui Eesti Itaaliaga esimest korda võõrsil kohtus, olnud võõrustajate ülekaal Pohlaku sõnul masendav. „Ega meie omad seal palju palliga üle keskjoone ei pääsenud. Korra sai Indro Olumets 16 kasti nurgas palli, ma mäletan, milline elevus meid kõiki siis tribüünil valdas, kuigi ta sai seda ehk 50 sentimeetrit veeretada, enne kui vastane palli ära võttis. See lihtsalt illustreerib, kui lapsekingades meie jalgpall siis oli. Usun, et nüüd saab meie meeskond ikka rohkem kui üks kord palliga kasti sisse.”