Igor Prins: mängust ei tohiks sinikata välja tulla

•• Igor, kuidas Levadia ettevalmistus sel erakordselt lumerohkel talvel kulges?

Hakkasime nädal või kaks enne aastalõputurniiri end liigutama. Ega siin midagi erilist ole olnud, oma töö oleme ära teinud. Vajalikud tingimused olid olemas, need kasutasime ära. Lume tõttu saime treenida peamiselt Männiku staadionil, kus kunstmurule on kilehall peale tõmmatud. Õnneks on selline hall olemas, sest oma Maarjamäe treeningstaadionil saime harjutada vaid paar korda.

•• Kuidas Levadia majandussurutise tingimustes töötab, kas olete pidanud püksirihma pingutama?

Otseselt minu tööle see mingeid piiranguid seadnud ei ole, et ei saaks saali kasutada või ei saaks kuskile minna. Treeninguks vajalik on olemas, mängijaid on palgad kätte saanud. Teine asi on muidugi mängijate ostu-müügiga, see on kindlasti üks koht, kus võime masust rääkida. Praegu pole Eesti liigas piisavalt kvaliteetseid võõrmängijaid, kes siinse liiga taset tõstaks. Aasta-aastalt on tase allapoole läinud, meeskonnad võrdsustuvad. Kõik üritavad oma jõududega hakkama saada ja räägivad noortest, järelkasvust – aga see on ju normaalne protsess, mis peabki pidevalt käima! Ei saa öelda, et hooaeg läks nurja, sest mängime noortega. Eesti meistrivõistlustel toimub sel aastal põlvkondade vahetus, mul on tunne, et tänavu on koosseisud nooremad kui varem.

•• Levadiast on varemgi tähtsaid pallureid lahkunud, kuid ikka olete püsinud vankumatult kullakursil. Kas seekord on rohkem põhjust muretsemiseks?

Meilt lahkusid Indrek Zelinski, Sander Puri, Kristian Marmor, Tih­hon Šišov, Kert Kütt, Vitali Gussev... kohe pool meeskonda läinud. Asemele on tulnud sellised mehed, kes võivad mängida, aga kes on veel üsna noored – Maksim Paponov, Aleksandr Volodin, Eduard Rat­nikov, Andero Pebre, Igor Subbotin, Artjom Artjunin... kõik on 1991.–1992. aastal sündinud poisid. Hea, et siin vanemaid olijaid ikka jätkab – Tibu (Martin Kaalma – toim), Nahk, Leitan, Kalimullin ja Malov.

Minu tekstist jääb võib-olla vale mulje, nagu teeksin neid mängijaid maha, kes Levadiast lahkunute asemele tulevad. Ei, nad on väga tublid! Aga koosseis nooreneb, vanade ja kogenud mängijate ning noorte koostöö on natuke parlanksist väljas. Selge on see, et meie noored on head ja küll nad ka mängima hakkavad. Praegune aeg tuleb üle elada ja üritada võita meistritiitel, sest see on ainus, mis annab meile selle raha, millest elada ja palka maksta.

•• Uut väravavahti polnudki teil kuskilt võtta, meelitasite juba pensionile läinud Martin Kaalma tagasi?

Muidugi tahtsime teda tagasi, aga eks ta ise ka tahtis. Selge on see, et tal on vaja tööd teha, niisama luuslanki väravas lasta ei saa. Kahekuine hõljumisaeg on tal sees, ta ju arvas, et enam jalgpalli ei mängi. Lisaks Kaalmale on meil veel Sergei Lepmets.

•• Mis teie leeris praegu kõige nõrgem koht on?

See pole saladus, et meie suurim väravakütt lahkus. Eks vaatame, mis nüüd ründeliiniga juhtuma hakkab.

•• Keda vastastest kõige kõvemateks pähkliteks peate?

Eelmisel aastal oli viis-kuus meeskonda, kelle kohta ma ütlesin, et need hakkavad medalite eest võitlema. Ega pilt tänavu suurt muutunud ole. Ma ei alahinda ühtki kümnest meistriliiga meeskonnast. Tänavu on kõik suhteliselt võrdsed, kõigil on raske. Ka Levadial. Kõike võib juhtuda.

•• Eelmisel aastal jäid teie lahingud Floraga varasemaga võrreldes lahjaks. Kas mängud Floraga pole enam põhimõttelised vastasseisud?

Miks nad pole, ikka on! Iga mäng on põhimõtteline. Pole mõtet üle tähtsustada, kelle vastu mängid – Flora, Sillamäe, Paide või Kures­saare. Võit on võit, oleneb lihtsalt, kuidas mäng kulgeb. Kas saad kohe juhtima minna või muutub seis pingelisemaks.

•• Kuid sa ei saa eitada, et möödunud aasta mängud Floraga olid vähem pingelised?

Võib-olla on asi selles, et Eesti võistkonnad üldisemalt on vähem jõulised kui varem. Seda näitavad ka need euromängud, kuhu meie klubid jõudnud on. Kui vastas on meeskond, kes ikka trambib ja elab seljas, jääme neile alla. Meie tase on selline, et mängust tullakse sinikata välja. See ei ole õige! Jalgpall on jõuline mäng.