Hispaania ja Itaalia: kas peale jääb voolav söödumäng või kavalad kombinatsioonid?

Hispaanlaste lootused: Iniesta, Alba ja Casillas

Hispaania koondis on niivõrd ühtselt meeskonnana üles ehitatud, et õigupoolest tundub ebaõiglane mängijaid üldse eraldi esile tuua. Ka on ju nende palju räägitud söödumängustiil selline, mis ei soosi üksikute egode säramist. Kuid on siiski mõned pallurid, kes sel EM-il on Hispaania ridades individuaalselt silma paistnud ja kellele tiitlikaitsjad loodavad ilmselt ka finaalis.

Pole kahtlustki, et üks neist on väsimatu Andrés Iniesta. Kui varasematel suurturniiridel, mis Hispaaniale on edukad olnud, on meeskonna mängumootor olnud eelkõige Xavi, siis seekord on just Iniesta tarkus, läbinägelikkus ja meisterlikkus see, mis on Hispaaniat edasi viinud nii kaitses kui ka rünnakul. Äärepoolkaitsjana on Inies-
tal küllaga taipu ja jaksu, et rabada mõlemal rindel – just nii, nagu Vicente del Bosque „voolav” positsioonijoonis ette näeb. Ta on ohtlik pealetungija, kelle pallivaldamisoskused on täiuslikkusele väga lähedal – ta on alati rahulik, alati väärikas. Tõeline Hispaania meeskonna süda.

Teisena ei saa kuidagi ümber turniiril ülihäid esitusi teinud vasakkaitsjast Jordi Albast, kes tegi alles eelmisel aastal koondisedebüüdi, aga on juba tõestanud, et suudab asendada suurt Joan Capdevilat. Seda ka sõna otseses mõttes – Capdevila on 1.82 pikk, Alba temast tervelt 12 sentimeetrit lühem, kaitsja kohta tilluke. Kuid mis tal jääb puudu pikkuses, teeb Alba tasa oma kiiruse ja teravusega vasakul äärel. Nagu ka Iniesta, liigub Alba ühtviisi hästi rünnakul ja kaitses, loob hulgaliselt teravusi. Tema anne pole jäänud märkamatuks: juba turniiri ajal kirjutas Valencias pallinud Alba alla lepingule, mis seob ta järgmiseks viieks aastaks Barcelonaga.

Ei ole üllatus, et kolmanda võtmemängijana peab mainima kaptenist väravavahti Iker Casillast. Kuigi mängudes pole tal tulnud just palju tõrjeid teha, tõestas ta mängus Portugaliga penaltiseerias väravasuule asudes jällegi, et on tõeline Hispaania kalju, kellele terve meeskond võib vajaduse korral rahuga toetuda. Juhul kui finaalis peaks jälle penaltite löömiseks minema, on raudsel Gianluigi Buffonil seekord vastas täiesti võrdne kolleeg.

Itaallaste raudvara:  Buffon, Pirlo ja Balotelli

Seda, kui briljantne taktik on Cesare Prandelli, tõestas Itaalia koondise peatreener mängus Saksamaaga juba avapoolajal. Itaalia haaras keskväljal kontrolli, mängis palli kiirelt ja osavalt ning sooritas kaks plahvatuslikku rünnakut. Sakslased ei saanud veel oma mängu õieti käimagi, kui nad olid juba tagaajaja rolli jäänud, ning Itaalial polnud vaja muud kui vaid korralikku kaitsetööd teha. Sellegipoolest pressisid nad igal võimalusel veel sakslaste väravale peale.

Muidugi oli selle mängu kangelane Mario Balotelli. 21-aastane noor tulipea, kelle intelligentsi peetakse küsitavaks ja kelle käitumine platsil jätab pahatihti pehmelt öeldes soovida, tõestas neljapäeva õhtul veenvalt kogu maailmale: olgu muuga, kuidas on, aga tegemist on ühe maailma andekama noore ründajaga. Tema kiirus, tema osavus, oskus lugeda mängu nobedalt, et olla õigel ajal õiges kohas – rohkem polnudki vaja, et lüüa jalust see kuulus Saksamaa meeskond, keda võis kõigi mänguanalüüside ja kommentaaride põhjal sel EM-il pidada juba natuke müütiliseks võitmatuks meeskonnaks.

Andrea Pirlo on teine imeline mängija, kes on Itaalial sel turniiril aidanud mängust mängu marssida. Talle pole keskväljal naljalt võrdväärset partnerit – peaaegu üksi kontrollis ta keskvälja ka mängus sakslastega, juhtis osavalt Itaalia rünnakut, ohjas kaitset, mängis justkui muuseas üle sakslaste kuldse poolkaitsja Bastian Schweinsteigeri ja jättis kaugele varju sel turniiril muidu kiidusõnu korjanud Mesut Özili. Pirlo on lihtsalt mängija, kellel on absoluutne ülevaade platsil toimuvast ja üldiselt ka kontroll selle üle.

Ja lõpetuseks – Buffon. See nimi kannab endas Itaalia meeskonna tugevust võib-olla rohkem kui ükski sõna, mida võiks selle iseloomustamiseks kasutada. Kogemused ja kindlus on üks asi – teine asi on aga autoriteet, mida sel mehel on vaieldamatult rohkem kui kellelgi teisel platsil. Ka võiduka poolfinaali järel ei kippunud ta koos teistega rõõmutantsu lööma, vaid manitses oma noori kolleege veelgi pühendunumalt töötama, et mitte Hispaaniale finaalis jalatäitki maad kinkida. Ta hoiab Itaaliat maa peal.