Henn Põlluste: tunnen kohust Eesti maadlust elus hoida
(1)
Henn Põlluste
••Henn Põlluste, mis tunded täna teie hinges on?
Tunnen väga paljut: kergendust, õnne, rahulolu. Olen rahul tööga, Heikiga... Kui ausalt öelda, on nende medalimõtetega elatud juba pea kuus aastat. Pärast seda, kui Heiki võitis MM-tiitli, oli järgmine samm võita olümpiamedal. Heiki oli viimased neli olümpiaeelset võistlust ära võitnud, eks ta sellega andis tormihoiatuse, et on vormis ja võimeline seda siin saavutama.
See medal on mulle ka osa unistuste täitumisest. Treener on just nii hea, kui hea on tema kõige parem õpilane. Nii et Heiki saavutus näitab ilmselt ka minu taset.
••Mis on teie jaoks viimase kuue aasta jooksul olnud kõige suurem väljakutse?
Alati on pärast MM-tiitli saavutamist kõige raskem selle tiitli kaitsmine. Pärast Heiki MM-tiitlit oli vaja kohe tulla Euroopa meistriks või uuesti MM-il medalile, aga maadluses need asjad nii lihtsalt ei käi. Heikit hakati vaatama kui liidrit ja kui tekib liider, siis hakatakse tema tehnikat väga täpselt uurima ja analüüsima. Teda filmitakse ja uuritakse videolt üksipulgi, suurematel riikidel on terved tiimid, kes tegelevad vastase analüüsimisega. Kui tunned vastast, on teda kergem võita. Selles on liidrirolli raskus.
Raskeid hetki on olnud palju. Kõige raskem on olnud poiste eest seismine ja selgitamine, mida on neil vaja, et edukalt maadelda. See on pidev töö.
••Millega seletada seda, et viimase 60 aasta jooksul pole meid olümpial maadluses edu saatnud, ometi oleme vana tuntud maadlusmaa?
Minu arvates on üks põhjus selles, et Nõukogude Liidu koondisse oli eestlastel raske pääseda, sest esiteks oli sisemine konkurents väga suur, teiseks oli võimalik öelda, et eestlased pole poliitiliselt väga kindlad.
Aga N Liidu lagunemisega tuli kümmekond väga tugevat maadlusriiki kohe juurde, hakkas toimuma treenerite vahetus, teadmiste ja kogemuste vahetamine. Kogu treeninguprotsess jõudis avalikkuse ette internetis, tekkis uudne lähenemine ja süsteem. Sellises olukorras on väikesel riigil nagu Eesti väga raske medaliteni jõuda, aga minu arvates on meil isegi hästi läinud.
••Miks meil on nii hästi läinud?
See on suure töö tulemus. Olen Heikiga koos treeninud 2002. aastast saadik. Suutsime luua hea tiimi, kus sportlastel on võimalik treenida. Meil on olemas toimiv süsteem ja praegu on tänu sellele viis meest maailma tipu lähedal. Muidugi, nii kõrgel tipus saab määravaks ka sportlase talent ja tahe. Meil ei ole võimalik maailma eri nurkadest talente otsida – need, kes tulevad ja tahavad pingutada, need jõuavad ka edasi.
••Kas olete pidanud oma tööks pere arvel aega hammustama või muid ohvreid tooma?
Mul on abikaasa, kellega oleme 38 aastat koos olnud. Minu abikaasa, ämm, kõik sugulased on sada protsenti maadlusele pühendunud, kõik aitavad kaasa ja elavad selle nimel. Nad on minu valitud tee omaks võtnud ja ma pole siiani kordagi kuulnud etteheiteid, miks mul pole nende jaoks aega. Koondise poisid kutsuvad vahepeal mu abikaasat peatreeneriks – tema teab maadlusest absoluutselt kõike!
Maadlustreeneriks olek on minu elu, minu elustiil. Ma olen ise selle valinud ega ole selle pärast millestki loobunud. See on minu elu.
••Te ise saate sügisel 60-aastaseks. Mis motiveerib teid pingutama?
Mul saab tänavu täis kümme aastat koondise peatreenerina – selle aja jooksul oleme saavutanud MM-i kulla, OM-i hõbeda, kaks üliõpilaste MM-i medalit, igal aastal on vähemalt kaks meie meest olnud Euroopas viie hulgas.
Ma olen maadlustreener – tahan Eesti maadlust elus hoida, et Palusalu ja Kotka spordiala Eestist ei kaoks, vaid oleks suurte alade seas. Ma tunnen, et see on minu kohus. Ja teine kohustus on see, et ma olen lubanud, et aitan oma õpilasi nii kaua, kuni neil mind vaja on. Tahan neid südamest aidata ja hoida, viia maailma kõrgeima tipu juurde. Olen elanud ja töötanud selle nimel – nad on nagu mu lapsed, sest mul endal lapsi ei ole. See on nii hea tunne, kui nad tulevad külla... (Põlluste hääl murdub, ta vaikib meeleliigutusest, kogub ennast.) Sageli käime Heikil Hiiumaal külas, minu abikaasa on tema emaga hea sõbranna. Käime perekonniti läbi, see annab sportlasele jõudu. Treeneri töö ei ole ju ainult võtte õpetamine või koormuste andmine – pead kogu aeg koos olema, lennujaama põrandal koos magama, üle elama kõik rasked hetked. Siis tekib ka vastastikune usaldus, sportlane paneb endast kõik välja, kui on vaja.
••Milles on Heiki ja teie koostöö suurim trump?
Ma arvan, et see ongi selles, et meil ei ole ainult treeneri-sportlase suhted. Ma räägin ühe loo: 2006. aastal enne MM-i tulid maadlejad meile külla, istusime aias ja grillisime. Nad olid just naasnud Guatemalast juunioride MM-ilt, kus Eerik Aps oli saanud viienda koha. Abikaasa küsis Eerikult naljaga pooleks, et kas sa ei võinud siis teha treenerile sünnipäevakinki ja medali võita. Heiki ütles: las ta ootab veel mõned päevad, medal tuleb! Läksime Hiina MM-ile ja Heiki tuli maailmameistriks. See näitab, et ta teab, et ka treener saab tema medalist osa. Olen talle alati öelnud, et ta võib tulla minu juurde ükskõik millal, kui tal on raske.
