Heino Kruus (30. september 1926 – 24. juuni 2012)

Esimese mängu pidas Kräsu 1942. aastal Tallinna koolinoorte meistrivõistlustel, aasta hiljem alustas teadlikku treenimist olümpiamehe Bernhard Nooni käe all. Kui augustis 1944 kuulutati välja üldmobilisatsioon, tuli 17-aastasel Heinol selga tõmmata Saksa munder. Kui ta aga mundrist lahti sai, alustas taas korvpallimänguga. Kaheksa linna noorteturniiril Voronežis 1945 oli Kruus üks rekordimeestest, kui võideti kohalikku esindust 138 : 0! Nii algaski võitude rida – kaheksa linna turniirid Tallinna meeskonnaga 1946 ja Tartuga 1950, kuus Eesti meistritiitlit nii Tallinna Kalevi kui ka ÜSK-i värvides.

Kui 1949. aastal liideti kodused jõud ja mindi Liidu meistrivõistlustele Harkovisse, tuli kauaoodatud tšempionitiitel, järgmisel aastal lisandus hõbe- ja ülejärgmisel pronksmedal. Kruus oli mõistagi põhikoosseisumees, kelle hiilgavat kaitset ja mängutarkust hindasid ka üleliidulised korvpallijuhid.

Heino Kruus mängis viis aastat NSV Liidu koondises, teenides Helsingi olümpiamängudel hõbemedali, tulles kahel korral Euroopa meistriks ning üliõpilaste maailmameistriks.

Üksteist aastat kaitses Kruus rahvuskoondises Eesti spordiau. Treeningute kõrval lõpetas kehakultuuri tehnikumi ja Leningradi kehakultuuri instituudi filiaali. See võimaldas kümmekond aastat olla Kalevi treener, noortest täiskasvanuteni. Järgnes kehalise kasvatuse õpetaja töö.

2001 pälvis ta Eesti Punase Risti teenetemärgi, 2010. aastal valiti ta Korvpalli Kuulsuste Halli liikmeks. Ka hallipäisena käis ikka vaatamas koduseid tippmänge. Terav silm ja aus ning otsekohene väljaütlemine olid talle omased elu lõpuni.

Eesti korvpalliliit,
Eesti olümpiakomitee,
Eesti kultuuriministeerium