FOTOD: Medalimehed Nabi ja Kanter inglise pubis: „ei” alkoholile, „jah” tugevale toidule, „jah” ja „ei” magusale

Kohtume medalimeestega reede lõunal Hyde Parki külje all pärast seda, kui Nabi ja Kanter on just lahkunud president Toomas Hendrik Ilvese vastuvõtult Eesti saatkonnas. Paarsada meetrit eemal asuv ehe Inglise pubi, Goat Tavern nimeks, kitsekuju ukse kohal, on eelnenud banketist hoolimata sobiv koht, sest kumbki ei saa öelda, et suupistetest just kõht pungil täis oleks.

Tõelised inglise pubikombed jäävad esialgu siiski puutumata – õlu jääb seekord menüüst välja. Gerd tellib joogiks mullivee, Heiki suure segumahla. Kuna inglased suured mahlajoojad pole ja mahl on pubis mõeldud hoopis alkoholiga segamiseks, tuleb see kokku panna mitmest väikesest.

Toidu osas sobib inglaslik aga kenasti. Gerd mõtleb esialgu Big Beni burgerile, ent muudab meelt – jääb veel pilt temast burgeriga lehearhiivi. Valik langeb kanatiibadele ja ribidele. Heiki jääb traditsioonilise Inglise köögi juurde, valides liha ja tumeda õlle piruka. Kanteri initsiatiivil saavad kirja ka õunapirukad jäätisega.

Nabi raske tee kaalutõusuni

Kas on midagi, mida te ei söö?

Gerd: Ma ei söö tomatit ega paprikat. Isa ei söönud tomatit, kui ma väike olin, ja töötles mind ka selles suunas. Siis läks aega mööda, isa hakkas tomatit kasvatama ja nüüd muudkui küsib, et miks ma ei söö. Ise nad ju töötlesid mind selles suunas!

Heiki: Mina söön kõike.

Aga rämpstoitu?

Heiki: Rämpstoitu ma süüa ei taha. Kui ühe korra söön, siis rohkem tükk aega ei taha. Söön normaalselt liha, suppi, praadi. Eks see ole harjumuse asi, sest palju seal maal ikka rämpstoitu on. Olen harjunud korraliku toiduga.

Gerd: Korra kuus ikka võib. Tähtis on ikka see, mida sa iga päev sööd.

Heiki, sinu puhul oleks rämpstoidu söömine ehk isegi pealtnäha õigustatud. Tuleks sul ju kehakaalu tõsta – enamikust konkurentidest oled kümmekond kilogrammi kergem.

Heiki: (Heiki raputab pead.) Kehakaal peab tõusma, aga mitte toidu arvelt. See on müüt, et McDonald’s tõstaks kaalu. Või isegi kui tõstaks, pole sellega midagi peale hakata. Kaal peab tõusma lihase arvelt. Mina olen suhteliselt kuiva kehaga, seetõttu kasvab kaal visalt. Legaalsete vahenditega pole võimalik lihast nii ruttu kasvatada.

Kui sa veel poolraskekaalus olid, tuli sul tihti tõelisi näljapäevi näha, et võistluskaalu mahtuda.

Heiki: See oli raske. Moraalselt võttis läbi. Kuivasid kokku nagu sidrun. Väga raske oli end kokku võtta, et teha neli matši. Ühe veel jõuad. See oli hästi kurnav. Magamisraskused, suu on kuiv, pidevalt närviline olek, vihastud kergesti.

Gerd, sinu puhul pole kaalunumber kunagi õnneks suurt rolli mänginud.

Gerd: Kui tõuseb paar-kolm kilo, piirad natuke oma süsivesikute tarbimist. Sedasi on võimalik kiirelt kärpida.

Kas sul, kui tuntud tervisliku toitumise propageerijal on ehk Heikile mõni hea nõuanne varuks, kuidas hõbemedalimees võiks oma kaalu kvaliteetselt kasvatada?

Gerd vaatab Heikit mõtlikult ja sõnab: „Ei oska öelda. See peab tulema erialase jõu arvelt. Lihtsalt massist ei ole tolku.”

Kanteri pikalipanek poleks probleem

Heiki, kas tõmbaksid endast 20 kilogrammi raskema Gerdi vajadusel matilt üles?

Heiki: See ei ole üldse keeruline. Teen selliseid asju päevast päeva.

(Kanter on tegelikult poisipõlves maadlust proovinud – nagu enamik Vigala poisse Olev Nisumaa juures. Aga paari aastaga see kogemus lõppes.)

Gerd: (Naeratab.) Ma olen hella hingega. Kohe kui tehti selg prügiseks, oli mul pisar silmas. Pidin matilt ära tulema. See ei julgustanud selle alaga edasi tegema.

(Samal ajal pole ka Heiki kettaga päris võhivõõras.)

Heiki: Olen sellega lapsena kokku puutunud, põllu peal viskasin. Mingit tehnikat ma siiski ei jaga.

Kanter: isegi õllevaht ei maitsenud.

Kas suured spordimehed endale vahel klaasi kangemat kraami ka lubavad?

„Mina ei luba. Pole kunagi lubanud ka,” ütleb Gerd, Eesti ilmselt tuntuim täiskarsklane. Nagu enamik maapoisse, mäletab ka tema, kuidas kodus ise õlut tehti ja vähemalt vahtu pojalegi pakuti. Aga ei maitsenud juba siis.

Heiki: Natuke ikka vahel.

Gerd lisab: Peab noortele eeskujuks olema. Tähtis on sõnum, mida sa välja saadad. Selle eest tuleb võidelda, sest piir mõõdukuse ja mitte väga suure mõõdukuse vahel on õhuke.”

Te mõlemad plaanite kohal olla ka pühapäeva õhtul olümpiamängude lõputseremoonial.
Kuidas brittide muusikaline maitse istub?

Gerd: Mingid uudised olid, kes lõpetamisel üles astuvad. Avamise laul oli ikka nõrk. Tavaliselt on ikka võimsad laulud nagu Barcelonas. Aga see oli natuke vaene ja kahvatu. Loodan, et lõpetamisel tuleb ehk muusikaliselt rohkem kärtsu ja mürtsu. Aga põhimõtteliselt on inglise muusikas palju esitajaid, keda inimesed võivad lemmikuks lugeda. Inglismaa on ikka juhtiv muusikamaailma riik, tõsiseid tegijaid tuleb siit palju ja need ei ole üheööliblikad, vaid jäävad kümneteks aastateks lemmikuteks.

Heiki: Mina pean lugu Eesti muusikast. Aga ausalt öeldes ma muusikat väga ei kuulagi. Autos tavaliselt mängib mul raadio. Kuulan palju Kukut, Vikerraadiot, Elmarit. Ka teised kanalid käin läbi, aga ei viitsi väga pikalt kuulata, sest seal on üks ja seesama muusika, mis ketrab ja ketrab.

Lõpus on tunne, nagu oleks kummitoas. Muudkui põrkab ja põrkab – see mõjub ahistavalt. Ei viitsi sellist kolakat kuulata.

Gerd: Raadioga seoses on mul tore lugu. Kodus olles enne olümpiat jäin kanaleid vahetades Vikerraadiot kuulama. Seal oli selline rahvaküsitlus, kus kuulajad said helistada ja avaldada oma arvamust. Küsimus oli, kas rahvusringhääling kajastab liiga palju sporti.

Heiki torkab vahele: „Jaa, ma kuulasin ka seda.”

Gerd: „Siis oli üks vanem härra, kes helistas ja ütles: tema arvates ei ole liiga palju, on piisavalt. Saatejuht küsis, kas härra ka ise olümpiat jälgib ja kellele pöialt hoiab. Mees kostis, et ikka Kanterile, „kuigi ega sealt midagi tule”. See oli nii naljakas, mul tuli naer peale.”

Heiki: Hämmastav, et paljud helistajad väitsid, et sporti on liiga palju. Et neil pole seost spordiga ning ei huvita ka. Mind see üllatas.

Gerd: Aga eks aasta on ka selline olnud – jalgpalli EM, kergejõustiku EM, olümpia. Eelmiste aastatega võrreldes on kogus suuremaks läinud. Nii et kui tõesti ei taha sporti vaadata, siis see võib häirida küll.

Mr. Beani naljad

Inglise huumor on maailmakuulus. Avatseremoonia üks meeldejäävamaid tegelasi on kahtlemata Mr. Bean. Ka James Bondi klipp võttis ilmselt paljudel suu naerule.

Heiki: Mr. Beani puhul on nii, et ta ei pea midagi väga tegemagi, et kõik naerma hakkaksid. Tead juba ette, et peaks naljakas olema.”

Gerd: Inglastel on jah omamoodi huumor. Beani teavad paljud, on ka teisi seriaale, mis löövad laineid. Tean tuttavaid, kes tõsiselt fännavad Monty Pythonit. Selles mõttes saavad britid naljast aru, huumor on edasiviiv jõud. Kui oskad ikka enda kulul nalja teha, siis see aitab rasketest aegadest alati üle.

Mis on Inglismaal veel erilist?

Heiki: Parempoolne liiklus. See on kindlasti eriline. Lisaks see, et London on suhteliselt suur linn. Et kuhugi jõuda, läheb kõvasti aega. Kui eelmine kord siin võistlustel olime, siis asuti meid juba kolm tundi varem ära viima. Mõtlesin, et milleks seda vaja on. Kui sõitma hakkasime, sain aru – kaks ja pool tundi võttis sõit aega.

(Kanter on ka ise parempoolse liiklusega rooli istunud – nii Inglismaal, Austraalias kui ka Lõuna-Aafrikas.)

Gerd: Eks ta ole, eriti raske on manuaaliga. Siis tahaks ristmikul rohkem mõelda. Kui ühises liiklusvoos liigud on kergem. Aga teatud hetkedel pead topelt kontrollima, kas ikka sõidad õigesti. Kõige naljakam on see, et kui keegi sind sõidutab, kipud ikka juhi kohale minema.

Magusa osas erimeelsused

(Pärast mõningast ootamist saabuvad õunapirukad. Pole päris see õunakook, mida Kanter nimetuse järgi ootas, purukate on puudu.)

Heiki: Magusat söön väga vähe. Peaaegu üldse mitte.

Gerd on aga õunapiruka kiirelt ära söönud ja paneb rahulolevalt lusika käest.

Gerd: Meil on magusaga head suhted. Väga head suhted. Koogid ja... (Limpsab keelt.) Eriti meeldivad mulle kohupiimakoogid ja jäätisekokteilid. Minu suur lemmik on cheese cake (juustukook). Kui olen kuskil laagrites, on alati puhkepäevadel kohvikusse
minek.

Kas ka olümpiakülas magusavajadus rahuldatud saab?

Gerd: Ikka-ikka. Seal on suursponsori magusalett, kus on choc-chip’id (šokolaaditükkidega küpsised) ja piimakokteilid. Probleemi selle koha pealt ei ole.

Sportlaste tervitamine Vabaduse väljakul

Londoni olümpialt hõbemedali võitnud Heiki Nabi ja pronksmedali võitnud Gerd Kanteri tervituspidu toimub Tallinnas Vabaduse väljakul algusega kell 18. Meeleolu loovad orkester Popsid ning Ott Lepland ja tema bänd. Nabi ja Kanter saabuvad autodega eskordi saatel Vabaduse väljakule kell 19.30.

Olümpiasangarite vastuvõtust teeb tseülekande ka Eesti Televisioon.