Eksperdid tublidele vollemeestele: pea külmaks ja uuesti võitma!

Raudsepp: avamäng unustada

Viibisin ise laupäeval välismaal ja olen koondise väga tubli saavutusega kursis interneti vahendusel. Olin pärast mängu tuttavaga kõrvuti – ta oli parasjagu internetis ning palusin tal esmalt tulemuse ise ära vaadata ja mulle mitte öelda, sest soovisin ennustada. Pakkusingi siis talle, et Eesti võitis 3:1!

Rõõmustan koos Eesti rahvaga, aga kõige tähtsam samm finaalturniirile pürgimisel seisab koondisel alles ees – järgmine kohtumine võõrsil. Et see samm tulemuse tooks, tuleb esmalt väga hästi kes­kenduda ja esimese mängu nüansse põhjalikult analüüsida.

Keskendumisel tuleb eelkõige avamänguga lõkkele löönud emotsioonid hästi ruttu maandada – see ei käi alkoholi abil! – ja tunnistada endale, et eesmärgini pole veel jõutud. Kõik teavad seda niigi, ja ka iga Eesti koondislane teab, aga ikkagi võib nii kindel võit mängijate psüühikale liiga emotsionaalselt mõ­juda. Paljud asjad on kinni mõtlemises. Et mõtteid mujale saada, tuleb jätkata oma tavapärast elu ja tegevust. Et me avamängus nii hästi mängisime, on vaja ära unustada. Kui seda suudetakse teha, on Holland ka võõrsil alistatav!

Kui emotsioonid suudetakse kontrolli alla saada, tuleb taas hakata lahkama hollandlaste tegevust, sest kindlasti on neil kordusmänguks varuvariante. Kogu meeskond peab ühiselt arutama, mida järgmine kord paremini teha, samas ei tohi selle tegevusega endale lisapingeid kukile tuua. Kahe kohtumise vahele jääva nädala jooksul ei tohi kaotada ka praegust treeningtaset.

Igal juhul on peatreener Avo Keel teinud väga head tööd, aga treener ei võida ilma mängijateta. Tean koondise suvist ettevalmistust – mehed on olnud väga tublid, tehes plaanipäraselt kõik kavandatu ära, ja on püsinud seejuures ka terved.

Mis puutub avamängu Hollandiga ja pallingu osatähtsuse rõhutamisse, siis minu arvates tuleb korduskohtumise eel pöörata võrdselt tähelepanu kõigile mänguelementidele: servi kõrval ka kaitsemängule, servi vastuvõtule, pallide ülestoomisele, võistkondlikule koostööle, kontrapallidele jne. Võrkpall on erinevate elementide kooslus, ühte ei tohi teistele eelistada. Kui laupäevase pallinguga võidetakse maailma tippu kuulunud meeskonda, siis järelikult pole sel pallingul häda midagi.

Kordusmängu eel pole üldse mõtet arutada, mitu protsenti me eesmärgile lähemale jõudsime. Kui seda tahetakse siiski teha, tuleb leppida 50 protsendiga – edasipääseja selgub kahe kohtumise põhjal! Pigem tuleks pöörata tähelepanu enda mängule, nagu juba osutasin – kuidas leida mõni uus või siis äraunustatud vana nipp. Blokk, mis avakohtumises pidas, on varemgi meie koondist heade tulemusteni aidanud, aga see ei garanteeri, et blokk toimib sama hästi ka Hollandis.

Kokkuvõttes ei pea Eesti koondis lootma imele, nagu kaks aastat tagasi Poolat alistades ja esmakordselt EM-finaalturniirile pääsedes – Hollandis tuleb lihtsalt mängida nii, nagu osatakse.

Loor: kas oleme piisavalt stabiilsed?

Kuigi võitsime avamängu, tuleb arvestada, et Hollandis saab meil kindlasti raske olema. Seal pole lihtsalt midagi muud teha, kui täisauruga uuesti panna!

Esimese kohtumises tegutses Eesti koondis ilusti, midagi eriti ei longanudki ja kui tahakski nina kirtsutada, siis ei saaks. Serv oli käes, rünnak toimis, blokk pidas, kaitses toodi ära raskeid palle. Oli üksikuid eksimusi ja alati võib tahta paremat, aga võitjate üle kohut ei mõisteta. Mis puutub servi, siis hollandlased olid servi vastuvõtuga palju rohkem hädas kui meie mehed.

Hollandlasi hinnates iriseks üldse palju – nad olid suhteliselt „soodad”, aga oma kodus, kui neid peaks aitama ka koduvile, võivad nad kujuneda ohtlikuks. Eriti palju pole neil kusagilt juurde panna, sest mehed on juba väljakujunenud mängijad, habemed kõigil kasvavad, aga mingi käik võib siiski leiduda. Sellisel tasemel, nagu nende olümpiavõitjast treener Peter Blange kunagi mängis, nad muidugi ei suuda hoolimata oma pikkusest tegutseda.

Kordusmängu eel vasardab mu peas küsimus, kas meie koondis on ikka piisavalt stabiilne. Meisterlikkuse näitaja on just stabiilsus ja kõige tähtsam on esineda igas mängus oma keskmisel tasemel. Paraku kardan, et meil võib juhtuda ärakukkumisi… Õnneks piisab meile Hollandis kahest geimivõidust.

Kangelasi Eestil avamängus polnud, sest võrkpall on meeskonnamäng, aga leidus kaks meest, keda võiks eraldi esile tuua. Sidemängija Kert Toobali tõsted olid head, samuti pani ta mitu korda üksinda blokis vastaste löögid kinni. Mitte eriti pikkade sidemängijate puhul kohtab nii head blokimängu harva, aga Toobali trumbiks on hea ajastus. Noor Oliver Venno tegutses väga hästi nii rünnakul kui ka blokis.

Treenerid võivad mängijaile rääkida, et see võit on vaja ära unustada, ja teoreetiliselt ongi nii õige, aga praktikas selliseid asju keegi ära ei unustata. Teadmine, et võitsid 3:1, jääb ikka kusagile kuklasse kummitama. Olen ju ka ise selliseid olukordi korduvalt läbi elanud, kui eelmise eduka mängu järel on raske keskenduda. Seega on avamängu kindel võit Eesti meeskonnale väga ohtlik. Kui Eesti ei lähe võidu peale mängima, vaid jahib ainult vajalikku kahte geimivõitu, võib kõik metsa minna.