Eesti ratturite vintsutused Pariisi-Dakari jalgrattarallil
Vihm
14. september
Ja siis hakkas sadama, öäkkkkkkkkk. Tund aega kallas kindlasti, vahepeal mingit rahe moodi ollust. Kannatasime ära. Kuna sõidame ju suhteliselt kõrvalteid, siis on nad mitte nii väga hooldatud. Ühesõnaga märg ja rõve, kaldenurka ei tea, aga 60km/h tuli laksust sisse. Piduriklotsid said igaljuhul vatti. Esimesena mäest alla tuhisenud Rob tunnistas hiljem, et tal ei ole lapsi, peret, ega tüdrukut...
Crash!
15. september
Mees, kellest ma eile just rääkisin, kõva downkiller, sai oma ristsed kätte. Täpselt minu ees pani ta laskumisel külje maha. Sain napilt mööda (hoidke pikivahet! :) Laksakas käis nagu aegluubis, kõigepealt kiirelt ratas alt ära, siis pikk keha veniiiiiiiis järele ning kõige viimasena pani kiiver lärraki vastu maad :( Vaatas luud-kondid üle, väänas rattal pidurilingid paika, pühkis vere kätelt ja sõitsimegi edasi, nüüd küll tunduvalt normaalsemas tempos. Peakate pragunes, aga päästis. KANDKE KIIVRIT!
Esimene loobuja!
22. september
Eilsest keeras üks vend boksi, pakkis kotid ja sõitis koju ära. Mees on mõned aastad tagasi läbinud siin varem juttu olnud Tour de Afrique. Tema arvates see mägedes turnimine siin on oluliselt raskem. Soovis meile edu ja lendas koju. Simpel.
23. september
Olime Hispaaniat mõõtnud vaevalt veerand tundi, kui nägime selle päeva esimest avariid. Ristmikul üks suht lömmis esiosaga auto, keegi maas lebamas ning palju inimesi ümberringi uudistamas. Vihmast märg asfalt... Päev oli aga alles poisike.
Süsi, süüüüüsiiiii
27. september
Jälle uus päevarekord – 2500 tõusumeetrit. Enam ei taha. Süüüüüüüüüüsi. Hommikul ärgates oli väljas vaid 5C kraadi. Ja need jäääkarud ikka lühikeses. Talisuplejad. Mul pidi müslikaussi hoides käsi ära külmuma, lusikat ei julgenud keele vastu lasta, äkki jääb kinni :)
Voodis, päris voodis
8. oktoober
Uskumatu, aga tõsi. Ma olen voodis, horisontaaalis. Kuulsite? V O O D I S. Täpselt kuu aega ei ole maganud maast kõrgemal kui kaks sentimeetrit. Neljatärnihotell, bassu ja puha. Täiesti lõunamaa – Algeciras, Tarifa ühel ja Gibraltar teisel pool, palmid-värgid, sooja 30C. See elamine on korraldajate poolt meile väike üllatus Euroopa lõpetamise puhul :)
17. oktoober
Hommikul sõitis must vaevu plärtsudes turtsudes mööda mingi pisike plekihunnikust kaubikuke. Korraga keeras risti ette ja lasi sama hooga katuselt tee äärde kukkuda viiel-kuuel kahemeetrisel raudtorul. Kuidas need kinnitatud olid, kas üldse olid? Igaljuhul, kui see oleks kolm sekki varem juhtunud, siis uhhhhh... Äkki peaks täna oma uut sünnipäeva tähistama? Vennad astusid autost välja, sõimasid mahlakalt teineteist ning lohistasid oma torud katusele tagasi...
30. oktoober
Küsin Lennilt, mis toimub. Mees vastab väriseval häälel, et kõik, läbi, ei jaksa, koju, ära, ronin trucki! Ei suuda, aitab... Pagan see juba teine kord, kui mees murdumas. Võtsime siis Maxiga kõik oma mõjutusvahendid ühte minutisse kokku. Kanadalane sai teada, kui olulised olid meile kunagi tema sünnimaa hokikoondise võidud CCCP kollide üle, vuristasime talle ühe jutiga kõik pähe tulnud litrikeerutajad, alates Bobby Orr’ist, Ken Dryden’ist ja lõpetades Wayne Gretzky’ga. Edasi surusime mehe vastu seina ja küsimus oli ainult üks: “Kas NEMAD oleksid murdunud?!?!” Ei, nemad hoidsid punavalget lippu kõrgel, võitlesid alati viimase sekundini. Lenn on ainus vahtralehemaa mees, keda me isiklikult tunneme, ja nüüd tahab ta kogu rahvale oma katkestamisega vee peale tõmmata? Vazzzzzzzzzap peib? Stardini olid jäänud mõned minutid. Imesid sünnib... Mees oli tuhandega riides, telk koos ning stardijoonel. Vot nii!
Hot, hot, hot!
6. november
Täielik saun algas juba varahommikust. Sõidad, sõidad, vaatad, ühel pool liiv, liiv, liiv, teisel pool hoopiski, oh üllatust, liiv, liiv, liiv, kõik kokku üks tohutu Sahara-nimeline keris. Nagu miljoooon soojapuhurit oleksid just sinule suunatud. Eile oli 41C kraadi, täna tuli paar lisaks, ehk 43C!!! Tõeline elamus :) ei soovita ühelegi sõbrale ega vaenlasele. Järjest vennad hääbusid, klõps ja klõps.
13. november
Praegu mõtlen, et never ever ei taha mingit teist sellise kaliibriga ettevõtmist isegi unenägudes ette kujutada. Samas tean juba ette, et hing tahab seigelda ja KRT, see hala oleks nagu kusagilt varasemast juba tuttav, ega ma ometi pole midagi analoogset juba kirjutanud? :D Pole hullu, et mitte murduda, tuleb natuke painduda :) Elame veel! Võitleme edasi!
15. november
Eile oli tuju küll jummala nullis. Mul üks pisike kuueaastane kangusehunnik (ise ütleb, et on isa moodi :) kodus ootamas. Läks kaks kuud tagasi klaverit õppima ja nüüd juba esines ühe lookesega lasteaias isadepäeva kontserdil. Korra oli segi läinud, aga jätkas vapralt sirge seljaga lõpuni. Sai kõva aplausi, tuli norguspäi kohale ja ohkas: “Oleks MINU issi näinud...” Nuuks...
VÕIT! KAKSIKVÕIT!!!!
18. november
Jessss!!!!!!!!!!!!!!!!!! Jiiiihhhhhhhaaaaaaaaaaaaaa...
 |
  |
 |
