Eesti kelguhoki toetub ala fanaatikutele

Eesti kelguhokikoondis harjutab hiliste õhtutundideni ning soovib saada nii tugevaks, et see lubaks pääseda Vancouveri paraolümpiale.

Lihaseliste kätega mehed istuvad kaks-kolm korda nädalas Tallinnas Jeti jäähallis kelkudele. Nad üritavad keppidega lükates jääl edasi libiseda, kepi ühes otsas asuva hokikepilabaga löövad aga litrit.

Kelguhoki (Ice Sledge Hockey) on liikumispuudega inimestele mõeldud versioon jäähokist, mida Eestis harrastatakse lisaks Tallinnale ka Narvas.

Pealinnas harjutavat koondise tuumikut kannustab soov jõuda 2010. aasta Vancouveri paraolümpiale. Tänavusel Torino paraolümpial jäi meestel käimata.

“Meeskonna tugevaim külg on kindlasti omavaheline läbisaamine ja kambavaim, sest mis muu suudaks ajada mehed talvel hilistel õhtutundidel treeningutele ning piiratud koosseisuga vastu hakkama maailma tugevamate hokiriikide esindustele,” annab  kelguhokikoondise kapten ja ala eestvedaja Kaido Kalm selgelt mõista, et kelguhoki elab suuresti fanaatikute toel.

Mis alaga tegu?

Kelguhokit mängitakse spetsiaalsel uiskudega kelgul istudes ja litrit väravasse ajades. Mängija jalad ja puusad on tavaliselt kas rihmadega või spetsiaalse gondliga kelgu külge kinnitatud. Et litrit saaks probleemideta lükata ka vastase kelgu alt läbi, peab kelguraam olema jääpinnast 8,5–9,5 cm kõrgusel.

Kelgu liikumapanemiseks on mängija varustatud kahe kuni meetri pikkuse kepiga, mille ühes otsas on metallteravik hoo lükkamiseks ning teises hokikepilaba litri löömiseks.

Põhimõtteliselt on kelguhokireeglid samad nagu jäähokil, kuid mõned erinevused siiski leiduvad. Mänguaeg  on 3 x 15 minutit. Lisaks on kelguhoki mängijal keelatud rünnata vastast 90-kraadise nurga all ja samuti pole lubatud litri liikumise takistamine kelguga.

Esimest korda oli kelguhoki paraolümpiamängudel 1994. aastal Lillehammeris. Nüüüdseks on see kasvanud paraolümpiamängude kõige atraktiivsemaks ja publikurohkemaks spordialaks.

Noored ei tule treenima

Eestis algas kelguhoki mängimine 1993. aasta talvel, kui Norra invaspordiliidust saabunud külalised tõid kingituseks meeskonnajagu hokikelke ja muud varustust. Nad õpetasid Eesti invasportlastele mängureegleid ning jagasid treeningujuhiseid.

Juba sama aasta sügisel algasid treeningud Tallinnas ja Narvas, kus moodustati klubid Litter ja Ordo.

Lisaks 1994. aastast kelguhokit harrastavale koondise kaptenile Kalmule kuuluvad võistkonna raudvara hulka veel Andrei Sokolov, Arvi Piiroja, Maksim Vedernikov  ja Aleksandr Jarlõkov, kes on samuti tegelenud selle mänguga tosin aastat. 50-aastane Jarlõkov on ühtlasi kelguhokikoondise vanim liige.

Järelkasvust rääkides muutub Kalm murelikuks. “Meie nõrgim külg on just noorte mängijate puudumine, sest enamik mehi on

keskealised,” lausub ta. “Uute tulijate nappus pidurdab meeskonna arengut ning võistkonnasisest konkurentsi.”

Noorimana harrastab kelguhokit 20-aastane Tarmo Eerma. Kuid kohti jätkuks lahedalt ka teistele huvilistele, sest praegu kuulub meeskonda, milles võib tiitlivõistlusteks üles anda 15 liiget, vaid 11 väljakumängijat ja üks väravavaht. Valikuvõimalust tegelikult pole.

Hoolimata mänguhuviliste nappusest ja vananevast tuumikust on Eesti kelguhokikoondisel ette näidata kõrgest klassist tulemusi. Säravamad saavutused on 1998. aasta Nagano paraolümpiamängude neljas koht ja EM-i pronksmedal.

Kalm tahab koos võistkonnakaaslastega kelguhokit elus hoida. Paraolümpiamängudele pääsemiseks ei kavatse nad jõudu säästa. Nad usuvad oma võimalustesse.

•• Olümpiale jõudis kelguhoki 1994. aastal

•• Kelguhoki sarnaneb suuresti jäähokiga. Reeglid on mugandatud variant jäähokist. Uiskude asemel kasutavad mängijad kelku, neil on peos kepid, millega ennast edasi lükata ja litrit jahtida.

•• Mäng on kiire, jõuline ja nõuab osalejatelt maksimaalset pingutust.

•• Kelguhokit mängitakse aktiivselt kümnes riigis.

•• Neli korda olümpiamängude kavas olnud kelguhokis on iga kord selgunud uus võitjariik.

•• Kolmest esimesest turniirist võttis osa ka Eesti koondis. Lillehammeris saavutas Eesti esindus viienda ja Naganos neljanda koha.

Olümpiavõitjad

Aasta    Koht    Olümpiavõitja

1994    Lillehammer    Rootsi

1998    Nagano    Norra 

2002    Salt Lake City    USA

2006    Torino    Kanada

Arvamus

Jüri Tamm

olümpiakomitee asepresident

Eesti kelguhokikoondis on näidanud aastaid, et inimesed tahavad võistlussporti harrastada. Kelguhoki on Eesti lipulaev paraolümpiamängudel. Võistkonnaalade puhul on see ainulaadne saavutus.

Torino mängudele nad ei pääsenud. Kuid kivi tuleks visata mitte mängijate ja treenerite, vaid administreerijate kapsaaeda. Muidugi võivad kiibitsejad väita, et mäng on rohkem tegijate endi asi ning nende tulemused on teiste aladega liiga raskesti võrreldavad, et pädevat hinnangut ja toetust anda.

Invasporti ei hinnata vääriliselt. Põhjus peitub ühiskonna eetikanappuses ja organisatsioonidevahelise süsteemse lähenemise puudumises.

Puudega inimesed ei sega meid, vaid aitavad meil olla paremad, hoolivamad ja professionaalsemad.