Eesti hokinoored võrsuvad Soomes. Kas ka viljad jäävad põhjanaabritele?

Kui Soomes on jäähoki populaarseim spordiala, siis vaevalt 80 km lõuna poole Eestis tuleb samal alal leppida nurgataguse rolliga. Eesti klubidest ei sirgu arvestataval rahvusvahelisel tasemel noori, kolme klubiga meistrivõistlused on liiga madal hüppelaud.

Käepäraseim võimalus nuusutada profihoki õhustikku on muidugi Soomes. Narvast võrsunud ja praegu Moskva Dinamos mängiv Leo Komarov on murdnud end Soome koondisse, 21-aastane Siim Liivik mängib Soome meistriliigas Helsingi IFK põhimeeskonnas. Ent ärgem ehtigem end võõraste sulgedega. Liivik lahkus koos vanematega Eestist juba lapseeas, Komarov poisipõlves. Mõlemal on taskus ka Soome pass, seega ei saa kumbagi pidada Eesti hoki kasvandikuks.

„Kui mängija tahab endast midagi teha, tuleb tal püüelda mõnda välisklubisse. Mida tugevamas liigas see klubi mängib, seda parem. Eestis ei saa paraku profihokiks sobivat ettevalmistust,” hindab Liivik, kellel taskus profileping.

„Mina teenin hokiga elatist. Eestlased, kes harjutavad Soome meistriliiga klubide noortemeeskondades, peavad läbi lööma vanemate rahakoti toel. Profiks saada on kõigi unistus,” teab Liivik. Tallinna tänavail kõndides ei tunta Liivikut ära, Helsingis küll.

Meeles mõlgub NHL

Põhiküsimus on siiski muus. Kas Soome klubid koolitavad meie hokinoori Eesti heaks? Nii naiivsed me pole: soomlased annavad eestlastele hokiharidust ikka enda tarbeks. Liivik on veetnud ühe talve USA-s USHL-i klubis Waterloo Black Hawks. Talle tehti ettepanek mängida üliõpilashokit, ent see eestlast ei tõmmanud. „Iga hokimängija maailmas mõtleb NHL-ist. Minu tase ei luba veel tippliigasse siirduda. Soome liiga on õppimiseks väga hea,” leiab Liivik, kes on IFK-s ründajana spetsialiseerunud vastaste mängu lõhkumisele. „Meie kolmas viisik saadetakse jääle siis, kui meeskond mängib arvulises vähemuses.”

Treener Jüri Rooba teab täpselt, kes Eesti noortest Soome klubides mängivad. Espoo Bluesi B-noorte seas (Soome määrangu järgi 16–18-aastased noored, A-noored on seal juba juunioriealised – toim) mängib tema oma poeg Robert Rooba. Soome meistriliiga klubide noortesatsides on veel Ken Kuusk, kes mängib Jokerite B-noorte seas. Mark Taru on Tampere Ilvese B-noorte teises koosseisus, Silver Kerna mängib SaiPa C-noorte hulgas.

Soome klubides on noortele loodud kõigiti head olud. „Põhjanaabrite klubid koolitavad endale järelkasvu ise. SM-liigas mängib hästi vähe välismaalasi, noortemeeskondades pole neid pea üldse. Ent konkurents on meeletu. Suvel, kui konkureerisin Jokeritesse, oli laagris väga palju poisse. Iga nädal saadeti mitu neist minema. Praegu olen Jokerite B-noortes ainus välismaalane. Aga hästi omaks võetud välismaalane,” sõnab Ken Kuusk, kes eelmisel hooajal mängis Saksamaal.

„Saksamaa hokiklubides, ka noortemeeskondades, on pooled välismaalased. 2008. aastal olin nende kuue eestlase seas, kes kandideerisid Saksamaa noortemeeskondadesse. Kaks  võeti vastu. Alguses mängisin mõne kuu esiliigas Augsburgi Panthersis, siis sain meistriliiga noortemeeskonda SC Riessersee. Ent Soome hokitase on kõvem ja konkurents märksa karmim. Olen kohanenud,” võtab 18-aastane Kuusk karjääritee kokku.

Poisid tunnistavad: kool kannatab

Kõva mahv treeninguil, terav vajadus vanemate või sponsorite toetuse järele – seda peavad poisid loomulikuks. Miinus on tõsiasi, et haridus jääb soiku. „Üritan lõpetada täiskasvanute gümnaasiumi kaugõppes,” väidab Ken Kuusk, kes varem õppis Audenteses.

„Mina õpin Roca al Mare kooli e-õppes,” lisab Robert Rooba, kes võtab Soome-perioodi nagu Kuuskki hoovõtuna. „Loomulikult üritame kõik proovida, kui kõrgele hüppame. Soomes on head olud, asjatundlik juhendamine, suur tähelepanu alale ja muudki plussid,” kuuldub Roobalt.