SLÕL: Fännide ootus, lootus ja kaotusevalu

Kell 16.35. Kraanad staadionil töötavad, kiivrites töölised rabelevad. Rahvas tasapisi koguneb. Staadioni kohale tekivad tumedad pilved ja tuul tugevneb. Kohe mänguplatsi kõrval on teine, tumesinine pilv - politseinikud. Laigulistes vormides kaitseväelased turvavad raudteed, et mõni hull rõõmu- või mureagoonias rongi alla ei viskuks.

Kell 17.00. Staadioni ümbrus on muutunud sinimustvalge kirjuks. Päike tuleb välja. Sellesuvine moekaim riideese on rahvusvärvides sall, kolm lõvi peal. “Kust neid osta saab?” “Enam vist ei saagi,” parastavad salli-

omanikud, kes varunud neid hulgi ühest spordipoest. Soengutrend on täna rahvusvärvides peanupp. Nõutuim meik on samades värvides nägu. Tuttav vutihuviline Madis teatab võidukalt, et tema jooksis juba eile öösel siin ringi, sinimustvalge lipp ümber õlgade. Staadioniväravatest veel sisse ei lubata.

Kell 17.30. Kollane tõstuk on oma töö teinud ja vurab minema. “Osta pilet ära, jube odavalt annan, 300 krooni,” mangub Margus, “Usu mind, teised müüvad 400-500ga!” Sinimustvalged segunevad rivaalide särava oranþiga. “Meil on parim meeskond maailmas!” kriiskab kirjude sulgedega Hollandi vutihull. Oranþide kroonidega fännid ja sinimustvalgete sallidega fännid annavad omavahel kätt. Rong kihutab mööda ja annab vilet. Tuttav arhitekt vangutab pead ja kahtleb: “No mina sinna tribüünidele küll minna ei julgeks...”

Kell 18.05. Õlletelk hakkab fännidest täis saama ja neli rohelist WC-kabiini on ülipopulaarsed. Kui kommentaator Tiit Räägu nägu suurele ekraanile ilmub, elavneb telgiseltskond: ajaloolise matði alguseni on veel täpselt tund. Rahvusvärviliste põskedega Kojamehe juhtimisel võetakse üles rahvuslikud laulud. Staadionile lastakse! Õlletelk valgub hetkega pooltühjaks, ka Kojamees haarab seljakoti ja vuhiseb staadionivärava suunas.

Kell 18.10. Sissepääsude juurde tekivad pikad sabad. Rahvuslikus sinises dressipluusis Illar Hallaste kiirustab järjekorda. Abilinnapea Ants Leemets kurdab, poeg käekõrval, et ei teagi täpselt, kuidas VIP-sektorisse pääseb. “Kõik on turvaline. Kraanad on kinnitatud. Karta võib vaid iseenda lollusi ja neid, kes juba liiga palju õlut joonud. 100 politseinikku on väljas, pluss turvamehed, kiirabi ja tuletõrje.

Kell 18.40. Mitmesajameetrised järjekorrad. “Ega me mängu alguseks sisse vist ei pääsegi. Miks, kurat küll, ei lastud varem rahvast staadionile?” Mustade prillidega Kristiina Ojuland laveerib autoga VIP parkla poole. Palav. Keegi olevat ühes sissepääsujärjekorras juba kokku kukkunud ja kiirabi abi vajanud.

Kell 19.00. Õlletelki jäänud piletita rahvas on ekstaasis. Suurelt ekraanilt paistab suures plaanis nahkjopes Aivar Pohlak, kes veel viimasel sekundil väravavõrku maa külge sätib. “Võitle, Aivar, võitle!” karjub keegi ennastunustavalt.

Kell 19.10. Staadion möirgab, Tallinna tänavad on tühjad. Kohutavalt kahju on turvamehest, kes Tondi tänava ääres valvet peab - temal, vaesekesel, pole isegi telekat.

Kell 20.26 lööb Andres Oper Lilleküla staadioni avavärava. Kauba tänava pikenduse äärde üles seatud õlletelk sumiseb nagu mesitaru enne pereheitmist. Sinimustvalgete nägude ja lippudega fännid karjuvad kooris: “Eesti, võitle! Eesti!”. Mõni minut hiljem näitab videoekraan juba viiki 1:1.

Kell 20.37 viib Indrek Zelinski Eesti koondise taas juhtima. Staadionilt üle linna kaikuva peaaegu 10 000 kõri rõõmukisast nakatub hetkega ka õlletelktelk. “Hurraa! Eesti surub Hollandi vastu muru! Me armastame Operit ja Zelinskit!” kostab telgist. Julgemad ronivad laudadele, löövad lahti rõõmutantsu ja lasevad õllel voolata.

Kaheksa minutit hiljem teeb Ruud van Nistelrooy viigivärava. “No mis see nüüd oli?” küsib keegi valjuhäälselt üle telgi. “Kurat, me kaotame mängu!” ahastavad teised.

Viis minutit hiljem järgneb külm duðð: Patrick Kluivert lööb 3:2. “Tormoz” (Pidur!)” röögib keegi vene noormees ja sarjab eestlasi. Telk vakatab. “Eesti, võitle! Eesti!” kostab telgist natukese aja pärast. Lootus on viimane, mis sureb.

Minut hiljem on seis 2:4 ja kõik on läbi. “Nüüd teeme kusagil ühed kõvad lohutusnapsid,” ütlevad mehed õlletelgis. “Mihkli trahter on siinsamas lähedal,” teavad nad, korjavad oma loosungid kokku ja lähevadki.

Kell 21.10. Lõpuvile on kõlanud, tribüünid tühjenevad. Tuhanded alistatud meeskonda ergutanud jalgpallihuvilised asutavad ennast minema. Minnakse eestlaslikult vaoshoitult, ilma trügimise ja suure kärata. Eesti lippu mähitud ja lipuvärvides näoga Eesti fänn istub nukralt teeservas, pea käte vahel. “Kolmapäeval me Iirimaale alles näitame,” trööstivad teda möödakäijad. Balti jaama poole kihutav diiselrong tervitab mööda raudteeäärset linna poole liikuvat rahvamassi pika vilega.

Oranþi riietatud hollandlaste leeris käib samal ajal kõva pidu. Mitukümmend puhkpillide ja trummidega fänni teevad ühe särtsaka marsiloo teise järel.

Kell 21.30: Vahetpidamata lõbusaid lugusid mänginud hollandlased asutavad ka ennast Tallinna rünnakule. Hollandlased võtavad suuna kesklinnale, katkestamata pillimängimist.

Suur päev ja suur mäng on läbi. Kolmapäeval näeb vastvalminud staadion juba uut võitlust.

Eve Heinla, Allar Viivik