Andrus Veerpalu: selle olümpiaga ei saa päris rahule jääda

Ja otse loomulikult tipnes sellise stsenaariumiga jõuproov, kus trobikond mehi veel viimasel tõusulgi koos rühkisid, norralase Petter Northugi triumfiga. Veerpalu, juba 39 aastat turjal, andis endast viisteist aastat nooremale viikingist suusakuningale au, aga ei varjanud ka enda suurt pettumust.

„Mis ma teha saan, kui selliseid starte tehakse!” vastas Veerpalu Eesti Päevalehe küsimusele, kui suurt kahju ta oma viimasel olümpiastardil käest libisenud medalivõimaluse tõttu tunneb. „Grupifinišid mulle ei istu, aga mul ei jää ju muud üle, kui osa võtta. Eraldistardist 50 km sõidus olnuks järjestus hoopis teistsugune.”

Vastupidiselt kõigile eeldustele ei õnnestunud Veerpalul, tšehh Lukaš Baueril ega mitmel teisel medalisoosikul eile grupist lahti rebida, kuna ilm oli vesine. Vihmasadu lõppes küll juba esimese kümne kilomeetrise ringi alguses, aga rada püsis märjana.

„Rada muutus pehmeks ja vesiseks, mistõttu grupi ees sõites polnud libisemine üldse hea,” selgitas Veerpalu. „Sellise ilma ja rajaga ei olnud mulle üllatus, et võistlus nii lõppes. Polnud ju mingit point’i ees tööd rügada ning end väsitada. Pigem tuli end kogu aeg grupis võimalikult heal positsioonil hoida.”

Tänavuse Tour de Ski kuningas Lukaš Bauer, keda peeti üheks võidusoosikuks, kui grupp oleks enne finišiheitlust selgelt laiali valgunud, nentis, et koostööst Veerpaluga ei saanud asja. „Andrus hoidis end liiga taha ega näidanud üles aktiivsust, nagu sellistes oludes eeldasingi,” lausus tšehh Eesti Päe­valehele.  „Ja kuna ma ei teadnud Andruse taktikast midagi, ei saanud ka koostööst juttugi olla.”

Kolm korda boksis suuski vahetamas käinud Veerpalu ütles, et tema taktika kujunes välja võistluse vältel. „Suuskade vahetamine samuti. Mingid asjad olid varem paika pandud, aga kokkuvõttes otsustasin kõik võistluse käigus,” selgitas 10, 25 ja 40 km läbimise järel suuski vahetanud Veerpalu.

„Esimesel kümnekilomeetrisel ringil jätsid mu suusad soovida, aga vahepeal määriti sama paar ümber ja lõpus sõitsin taas nende suuskadega, millega alustasin,” lisas Veerpalu.  „Viimasel ringil toimis see paar juba väga hästi. Aga midagi polnud teha, kõigi laskumistega vajus tõusudel pikemaks veninud punt taas kokku.”

Eesti medalilootus pidi üle elama ka kukkumise, kui leidis end teise kümnekilomeetrise ringi alguses kurvilisel laskumisel lumelt. Rootslase Johan Olssoni komistamisest alanud masskukkumine puudutas näiteks ka Bauerit. Samas ei avaldanud see meeste edasisele sõidule mõju.

Mõtleb Oslo MM-ile

Pärast Torino olümpiat kimbutama hakanud põlvehädade kiuste mullu Liberecis teist korda maailmameistriks kroonitud Veerpalu jõudis enda sõnul ka Vancouveri mängude maratoniks tippvormi. Kuuendal olümpial võistelnud vanameister tundis tulist kahju, et seda medalivõiduga realiseerida ei õnnestunud.

„Mis siin ikka – selle olümpiaga ei saa päris rahule jääda,” lausus Veerpalu pettunult.  „Mis edasi saab, sellest on mul kama kaks. Lähen võistlen niisama MK-etappidel. Stardin juba eeloleval nädalavahetusel Lahtis, kus osalen suusavahetusega sõidus. Saan seal vähemalt trenni mõttes uisku sõita.”

Veerpalu välistas võimaluse, et võib veel ümber mõelda ja üritada tippspordis vastu pidada Sotši olümpiani – hoolimata tõigast, et nüüdne medalita jäämine tekitas sportlikku viha. „Ei-ei, olen järgmiseks olümpiaks liiga vana,” tõdes tiitlivõistlustel kuus korda pjedestaalile tõusnud suusataja.

Järgmisel aastal peetakse Oslos MM, siis on Veerpalu neljakümnene. Norras avaneks tal võimalus kaitsta 15 km eraldistardi sõidu maailmameistritiitlit, kuid Veerpalu ei rutanud eile kinnitama, et edukat karjääri veel aastakese jätkab.

„Ei tea midagi, vaatame ja mõtleme rahulikult,” ütles nelja lapse isa. „Parema meelega sõidaks ma MM-il hoopis 50 km eraldistardist, sest 15 kilomeetri distantse on juba sõidetud küll!”

Oma ainsal olümpiaetteastel kuuenda koha saanud Andrus Veerpalu abiliste hulka rajal kuulus ka abikaasa Angela Veerpalu.

Arvamus

Andrus ei tohiks veel karjääri lõpetada

Laur Lukin,

teenekas suusatreener

Võime ainult oletada, milline olnuks järjestus eraldistardiga 50 km sõidu korral. Tempo olnuks muidugi algusest peale tugevam. Ühisstardiga sõidus võetakse esimesed 35 kilomeetrit tavaliselt rahulikult.

1966. aastani oli ühisstardiga klassikamaraton ka Eesti meistrivõistluste kavas, aga treenerid vihastasid selle peale, kuna sportlased ei viitsinud pingutada. Õige pea kadus ühisstart ka maailma suusatamisest. 

Arvasin enne starti, et kümne hulka jõudmine oleks hea, kuue sekka väga hea saavutus. Vahesid ju praktiliselt polnudki, lihtalt noorte meeste spurt oli parem. Varem ründamine poleks samuti edu toonud, sest keegi poleks Veerpalust maha jäänud, kõik olid kogu aeg valmis. 

Eesti rahvale oleks selline võitluslikult saadud kuues koht küll heaks punktiks Veerpalu karjäärile, kuid minu arvates ei tohiks ta nii järsult maha astuda, see ei mõju tervisele hästi. Ajalugu on näidanud, et niisuguse treenituse pealt on võimalik veel paar aastat hästi sõita. Ma arvan, et MM-ilt tasub temalt veel nii mõndagi oodata.