Aivo Ojassalu aitab Kaia Kanepit esialgu US Openini

French Openist saadik kõneldakse, et Aivo Ojassalust saab Kaia Kanepi pika treeneriterea uus liige.

„Treener just mitte. Kokkuleppe kohaselt aitan Kaiat kuni US Openini, mis algab 27. augustil. Edasine on lahtine,” täpsustab Ojassalu, lisades, et Kanepi abistamine pakub talle huvi.

46-aastane Ojassalu on olnud treener juba üle 20 aasta, kuid ta hoolealuste seas pole olnud tippmängijaid. Omaaegsetest Eesti tähtedest on mitmed Kanepiga töötanud: Tiit Kivistik, Andrei Luzgin, Mait Künnap, põgusalt ka Toomas Leius ja Rene Busch.

„Kaia on 27-aastane, ta võib veel areneda. Füüsiliselt pole ta kunagi nii hea olnud kui praegu, selle nimel on Kaia kõvasti ka vaeva näinud. Tema pluss on võimas tahtmine, ta ei pelga rasket tööd. Loomulikult tuleb tal kannad korda saada, selle nimel peab ta praegu pausi,” sõnab Ojassalu, kes kiidab Kanepi mängu French Openil.

„Ilus edenemine veerandfinaali, mäng Caroline Woznia­ckiga oli muljetavaldav. Maria Šarapova vastu oli tal raske midagi ära teha. Vastane surus oma tahtmise läbi, Kaia ei saanudki jalgu maha,” analüüsib Ojassalu, kes meenutab naerdes, et nad on koos Kanepiga tulnud Eesti sisemeistriks segapaarismängus.

Vanemad tennisesõbrad mäletavad Aivo Ojassalut, kolmekordset Eesti meistrit üksikmängus ja Nõukogude Liidu noorte meistrivõistluste medalivõitjat. Nooremaile ei pruugi ta nimi midagi ütelda. Ojassalu on 16 aastat töötanud Soomes Oulus ja Helsingis. Nüüd on ta tagasi Eestis ja töötab vend Alole kuuluvas Tondiraba tennisekeskuses. Tema kogemusega mehel on Eestis rakendust.

Aivo ja samuti tennist mänginud Alo Ojassalu on Tartu poisid. Aivo tegeles ka jalg- ja korvpalliga, esimesel alal tuli ka Eesti noortemeistriks. Tennist mängis ta Kaarel Trammi juhendamisel ja tuli 1980. aastal koos treeneriga tollaaegsesse TSIK-i. Oli Teet Rätsepa ja Mart Petersoni klassivend ja kõva konkurent. Kuni aasta noorem Andres Võsand nad kõrvale lükkas.

„Olime Teedu ja Mardiga head kaaslased, konkurendid ainult väljakul. Selle vahega, et nemad olid Kalevi poisid, mina Dünamos. Meie vahel polnud ärplemist, olime sõbrad. Tegime tõsist tööd, mille varal tõusis ka tase,” märgib Aivo Ojassalu, kes kuulus ka Liidu noortekoondisse.

Esile tõstmist väärib fakt, et koos Võsandi ja Buschiga kuulus Ojassalu Eesti Davise karika meeskonda, kui see 1993. aastal taas auväärsesse sarja lülitus.

Soomlased eelistavad hokit

Kadunud põlvkond – nii võiks öelda küll, sest kuigi märkimisväärse tasemega, said 80-ndail kerkinud noored vaid mõne üksiku välissõidu. Maailm jäi nende jaoks peaaegu suletuks. „Käisin paar korda Saksa DV-s Schwerinis, Rumeenias, Bulgaarias... Taset Eesti meeste tennises oli, sel kümnendil kuulus Liidu 50 parema sekka kohati 11 eestlast. Ega mängijad teinud sellest probleemi, et me välja ei saanud. Meil jätkus motivatsiooni niigi,” selgitab Ojassalu.

Näiteks ajateenistuse vene armees läbis Ojassalu spordiroodus, kus sai täie koormusega treeninguid jätkata. „Olin Nõukogude Liidu Dünamo koondises, see aitas.”

Uue iseseisvuse saabudes läksid piirid küll lahti, kuid selle asemele astus puudus.

„Häid reketeid polnud. Üks Soome vanahärra vedas meile Helsingist kasutatud palle, need aitasid hullemast välja. Spordiühingud vajusid kokku, üldine rahahäda kammitses tennise kõrval kogu Eesti sporti. Võistlemisvõimalused sõltusid vastuvõtjate heatahtlikkusest.”

Küsin Ojassalult, et kui riiklik iseseisvus oleks saabunud kümmekond aastat varem, kas siis oleks 90-ndail olnud lahedamad olud?

„Võib-olla poleks me Aloga siis üldse tennist mänginud. Õpetajast ema kasvatas meid üksi, neid kulusid, mis tänaste tennisenoorte vanemad kannavad, poleks ta tasuda suutnud. Kõik on suhteline, kadunud põlvkond nagu muugi,” filosofeerib Ojassalu, irooniline muie suunurgas.

Ta toob võrdluseks, et tenniseharrastus on ühtmoodi kallis nii Soomes kui ka Eestis. „Varustus on ühe hinnaga, kulutused, mis vanemail vene ajal tegemata jäid, tehakse nüüd täiel mõõdul ise. Väljakuüür on Soomes pisut kõrgem, ent kui arvestada vahet sissetulekuis, läheb poja või tütre spordiharrastus meil kallimaks,” võrdleb ta.

Ojassalu asus Soome 1995. aastal. Oulu Verkkopalloseura on vanimad Soome klubisid, tegutseb juba 1919. aastast. Seal võttis Ojassalu üle oma kunagise treeneri Kaarel Trammi töö. Oulu klubis jätkab ka Merike Stamberg, ammu Soomes töötav kunagine Eesti tippmängija.

„Soome periood oli kindlasti õpetlik. Põhjanaabrid on pikaldase meelega, aga sõnapidajad ja põhjalikud. Minagi sain aru, et tormamine pole alati parim lahendus. Õppisin hindama rahulikku eluviisi. Muidugi olid esimestel aastatel pikad tööpäevad, aga poissmehele polnud sellest lugu. Kui Oulus lõpetasin ja 2003. aastal Helsingisse Smash-Tennisesse läksin, oli mu esimeses klubis kunagise 70 noore asemel 200 õpilast, mu esimeste õpilaste seast võrsus mitu Soome noortemeistrit. See tekitab hea tunde,” võtab Ojassalu Soome-perioodi kokku.

„Tasub tähele panna, et tennise sotsiaalne positsioon on Eestis kõrgem kui Soomes, kus valitsevad hoki, jalgpall ja pesapall. Kuigi Soomes on ikka olnud häid mängijaid. Maailma esisaja hulgas on juba aastaid Jarkko Nieminen, mõni aasta tagasi oli seal Emma Laine. Aga mängijad pole oma maal nii tuntud ja austatud, ajakirjandus pöörab tennisele kordi vähem tähelepanu.”

Eestil on konkurentsivõimet

Aivo Ojassalu tunnistab, et koges eelmisel suvel Eestisse tagasi tulles kerget kultuurišokki. „Klubilises töös, harrastustennises just on meil soomlastelt õppida. Tennise korralduslik külg ja tippude ettevalmistamine on meil tasemel, tennis muu maailmaga võrreldes konkurentsivõimeline. Meil on olemas oskusi ja teavet ala arendamiseks. Mingit meistrite vabrikut ei maksa näha, kuid üksikuid tippe suudame ette valmistada. Kaia eeskuju on tennisesse toonud noori, meeste seas pean Jürgen Zopi saja hulka jõudmist kõvaks sõnaks. Tema tee innustab nagu on tipud teinud seda teisteski riikides,” järeldab Ojassalu. Treeneri meelest on meil pea kümmekond heal tasemel poissi vanuses 12–15 aastat. „Ma pole saanud neid kõiki küll jälgida, sest treeneri kodu on seal, kus väljakud.”

Kadunud poja hinnangul on vanus 16–17 aastat otsustav. „Just selles vanuses noored löövad mängule sageli käega. Kaod on suured. Kas leitakse, et võimed ei kanna või ei leita toetust. Sageli jäädakse eemale ka klubitennisest, kuigi pärast hariduse saamist meil või mujal tullakse hiljem ringiga mängu juurde tagasi. Ala on kulukas, kuigi lähiriikides ja meil endilgi korraldatakse mitme tugevuskategooriaga noorteturniire piisavalt. Muidugi ei kummita samad hädad mitte ainult meid,” võtab Ojassalu kokku. 1

Sündinud: 28. juunil 1965

Treener: Kaarel Tramm

Mängijana: Kolm Eesti meistritiitlit üksikmängus (1986, 1988, 1991), paarismängudes neljakordne meister. Võitnud medaleid NSV Liidu noorte meistrivõistlustel, sealhulgas kulla koos Teet Rätsepaga paarismängus ja paarismängus veel teisegi kulla. Mänginud üle 30 korra Eesti koondises, sealhulgas Davise karikameeskonnas.

Treenerina: töötanud Nõmme spordikoolis, Soomes Oulus ja Helsingis, praegu Alo Ojassalu tennisekeskuses, abistab Eesti esireketit Kaia Kanepit.

1989. aasta Eesti meistrivõistlustel jalutas Aivo Ojassalu segapaarismängu finaalis lihtsalt väljakult minema, ütlemata sõnagi oma partnerile Ivi Moorlatile, vastastele Kaja Kõndile ja Teet Rätsepale või kohtunikule. „Ivi oli asjast teadlik juba enne mängu. Mu isemeelsus oli mõeldud protestina. Eelmisel päeval pandi üksikmängu finaal viimaseks mänguks pärast paarismänge. Kohtunikekogu aps!” muigab Ojassalu tagantjärele.

Mullu sügisel kõneles Aivo Ojassalu põgusalt Eestis viibinud Maria Šarapova treeneri Thomas Högstedtiga. Nüüd, French Openi ajal juba pikemalt. Rootslane oli ligi kümme aastat tagasi Kanepi konsultant, nüüd täidab samu ülesandeid Ojassalu ise. Högstedt hoiab pilku ka Anett Kontaveidi tegemistel.

Ojassalu leiab, et 16-aastase Kontaveidi saatus on tema enda kätes. „Ta võib jõuda kuhu tahes, see sõltub temast endast. Muidugi ei tohi unustada, et veel sadadel tüdrukutel maailmas on samasugune unistus.” Hög­stedt on seda meelt, et mängijale tuleks kasuks aeg-ajalt uuem ümbrus: nii Kanepi kui ka Kontaveit on seni enamjaolt treeninud kodus. „Rutiin pole mõistagi hea. Vend Alo loodab, et minagi toon Eestisse kaasa midagi uut.”

„Olime Teedu ja Mardiga head kaaslased, konkurendid ainult väljakul. Selle vahega, et nemad olid Kalevi poisid, mina Dünamos. Meie vahel polnud ärplemist, olime sõbrad. Tegime tõsist tööd, mille varal tõusis ka tase,” märgib Aivo Ojassalu, kes kuulus ka Liidu noortekoondisse.

Esile tõstmist väärib fakt, et koos Võsandi ja Buschiga kuulus Ojassalu Eesti Davise karika meeskonda, kui see 1993. aastal taas auväärsesse sarja lülitus.

Eesti Päevalehe tellijale
täismahus artiklid nüüd ka veebis