Välismaale orjaks?

Kunagi käisin suvevaheaegadel Saksamaal ühes perefirmas istikuid lõikamas. Lisaks kohalikele Saksa õpilastele ja tööturul mitteniiedukatele keskealistele töötas seal terve suguvõsa jagu kurdi põgenike lapsi, hiinlasi, poolakaid ja meie kaks eestlast – ühesõnaga inimesed, kellel polnud piisavalt kogemust ja haridust, et otsida endale tasuvam töökoht.

Juba esimesel päeval sain bossilt õiendada, sest ma ei osanud istikuid tema soovi kohaselt lõigata. Ei saanud ta kuidagi aru, et istikute lõikamise oskus pole mitte kaasasündinud. Esimese päeva üleelanuna nägin hiljem, et ülemus käitus samamoodi kõigi töötajatega, nii uute kui ka vanadega. Kes meist ei läinud hommikul tööle mõttega, et tänane päev võib samahästi osutuda viimaseks? Iga uus tulija pidi läbima kadalipu. Suurem osa neist läks juba poole päeva pealt nuttes koju tagasi. Pidama jäid vaid vähesed ning nendegi saatus sõltus ülemuse hetketujudest.

Boss oli nagu vulkaan, mis võis igal hetkel purskama hakata – vahet pole, mis põhjusel. Tema hoidis üksnes peast kinni ja karjus, kui palju mõni nurjaläinud istik temale eurodes maksma läheb. Lohutasin end sellega, et Eestis olles peaksin ühe sellise päevapalga teenimiseks vähemalt nädal aega rabama.

Osaliselt hoidis meid seal alles fakt, et meid oli raskem koju saata – ülemus oli meie palkamiseks tööload muretsenud. Pealegi olime tema arvates sinna tulnud üksnes raha teenimiseks. Kuna olime nn ajutised töölised, ei pidanud boss meile ületöö eest lisaraha maksma ning seetõttu olime iga päev esimesed tööletulijad ning viimased lahkujad. Tavaliselt tuli nädala kohta 60-65 töötundi.

Kui suvi läbi sai, oli väga hea meel teenitud rahaga koju tagasi sõita. Investeerisin selle raha õpingutesse, et ma ei peaks enam tulevikus kellegi tujudest sedasi sõltuma.

Hiljem Prantsusmaal õppides jälgisin samuti töökuulutusi. Suvevaheaja eel käisime sõbrannaga enda CVsid hotellides ja poodides jagamas. Vaid väga vähesed olid nõus meid tööle võtma ja pikemaks ajaks, kui me soovisime. Sinna tööle jäämine oleks aga tähendanud Eestis ülikooli poolelijätmist ning sarnast staatust kõikide teiste harimata sisserändajatest miinimumpalgatöötajatega.

Eestisse naastes taipasin, et väiksest palgast hoolimata on mul siin paremad võimalused kui kusagil välismaal lihttöölisena. Siin olen ma arenemisvõimeline noor oma kodumaal, seal aga pehmelt öeldes kellegi ori, kelle jaoks olen ma üksnes rahanäljas idaeurooplane, kes raha nimel on valmis kõike taluma.

Sain enda kogemused enne massilise Eestist väljarändamise algust. Nüüd on tuhandeid eestlasi, kes on nõus kannatama halbu töötingimusi suurema raha nimel, kuid kohalike silmis on nad ikkagi vaeselt maalt pärit immigrandid, kellega võib teha mida tahes.

Olen kuulnud paljudest noortest inimestest, kes läksid suvalise kuulutuse peale välismaale tööle, jäid seal aga kohe  tööst ilma, rääkimata unistatud rahasummadest. Mõni neist oli sunnitud tänaval raha kerjama, mõni visati keset ööd korterist välja tänavale. Ei olnud neil seal ühtegi tuttavat, kelle juures peavarju leida või kes kojusõiduks raha laenaks.

Eks igaüks otsustab oma kogemusest lähtudes. Arvan, et noore inimese arengule tuleb välismaal töötamise kogemus igati kasuks. Samas tuleks välismaale minekut põhjalikult kaaluda ning alati peaks igaks juhuks varuks olema plaan B.

Samuti leian, et hoolimata välismaal teenitavast näiliselt suurest rahast (mis Eesti oludes on suur, kohalike jaoks aga naeruväärne miinimumpalk), on haritud ja ettevõtlikul noorel Eestis pikas perspektiivis ikkagi parem elada ja töötada.

Arstide, õdede, bussijuhtide, IT-spetsialistide ja muude Eestis väga vajalike inimeste välismaale tööleminek on aga juba edaspidiste arutelude teemaks.