Vaenlased vajavad sõdur McCaini, muu maailm pigem Barack Obamat

 Must-valges maailmapildis ki­pub kõik olema liigagi lihtne. Ka Eesti liigitub pigem valgesse kui musta maailma ja kindel on see, et Obama fenomen on jäänud meil paljuski arusaamatuks. Siit ka igatsus näha võitmas igal juhul valget: esmalt Hillary Clintonit, seejärel John McCaini. Kuid Obama võit tooks maailma selliseid puhastustuuli, mida pole nähtud alates demo­kraat John F. Kennedy ajast.

George W. Bush oli tõesti Eestile parim sõber, võttes meid NATO-sse, avades viisavaba ukse ja vabandades isegi Jalta eest, ehkki seal ei kirjutatud ju alla ühelegi Molotovi-Ribben­tropi paktiga võrreldavale dokumendile. Kuid vabariiklastest presidendid pole alati meie poolel olnud. Mäletame Reagani karmisõnalisust, aga unustame, et meile oluline mittetunnustamispoliitika oli kõige suuremas ohus teise vabariiklase ehk Gerald R. Fordi ajal 1975. aastal. Ja kui demokraat Jimmy Carter poleks inimõiguste kaitsmist kilbile tõstnud, poleks Reagani poliitikal ka nii tugevat punaimpeeriumi purustavat  tulemust olnud. Kindel on vaid see, et USA pole meile kunagi halba tahtnud, ei vabariiklaste ega demokraatide ajal.

Ameerika on siiski nihkes. Teame, et sotsialismi ideel pole seal kunagi kandepinda olnud. Valik McCaini ja Obama vahel ei ole valik vabaduse ja kommunismi vahel. See on valik kahe kandidaadi vahel, kes kumbki ei kaldu kõrvale vabaduse ideoloogiast ega kavatse vaenlastele jä­rele anda.

Kuid vaenlastel on USA presidendiga oma plaanid, millesse mahub palju selgemini külma sõja sõdur McCain kui heaoluajastu hellitatud poiss Obama.

Al-Qaida on paarkümmend aastat ehitanud võrgustikku, mille eesmärk on purustada võimutsev Ameerika. Osama bin Laden on küll peitu aetud, kuid president George W. Bush näitas end just sellisena, nagu bin Laden tahtis – sõjamasinaga laiutava elevandina, kes oskab portselanipoes kõik katki teha. USA president, keda islamimaailm võiks imetleda, on see, mida bin Laden kõige vähem talub, Indoneesiale on aga Obama nagu oma poeg.

Putin igatseb vaenu

Venemaa hakkab külma sõja nos­talgia najal naasma ajastusse, kus ameeriklane kehastab suuri­mat vaenlast. Putin igatseb en­dale vastaseks külma sõja sõdurit, kellele meeldiks samamoodi rasketehnikat, laevastikke ja lennuvägesid liigutada na­gu Venemaa militaristidele. Oba­ma on aga mees, keda sellised nostalgiahood ei vaeva, ja ta on tegelikult postsovetlikule Venemaale sama ebameeldiv vastane kui John F. Kennedy oli omal ajal Nõukogude impeeriumile.

Maailmajõud kõigub

•• USA ei ole maailmas üksi ja me teame, et erinevalt Eestist on ameeriklastel pistmist kõigega, mis maailmas toimub. Kui USA-l läheb hästi, kasvab ka maailm, kui USA kukub, nälgime meiegi.

•• Ja Bushi pärand ei ole just tervendav. Tema maksureform soodustas raha pillamist ja pani tegelikult aluse nüüdsele fi­nants­krahhile. Kinnisvaramull oli küll hakanud ilmet võtma juba Bill Clintoni ajal, kuid Bushi reform viis selle maksimumini.

•• Sõjategevus Lähis-Idas on terroriohtu ainult kasvatanud ning ajanud lakke ka nafta ja toiduainete hinnad. Ning nagu Vietnami sõja ajal, on USA end nüüd pankroti servale kulutanud: paisuv riigivõlg on nõrgendanud dollarit ja süvendanud kriisi.