Ramo Pener: Õpetajad streikigu lollitamise vastu!
Senikaua, kuni tegelike protsesside (iseseisvaks, otsustusvõimeliseks, eetiliseks ja vastutuskandvaks isikuks kujunemisele kaasaaitamine) asemel juhitakse haridusministeeriumis, riigikogus, vabariigi valitsuses, kultuurikomisjonis, kohalikus omavalitsuses suuremaid ja väiksemaid inimesi, koostatakse arengu-, aine- ja töökavasid, siis on vähe lootust, et õpetajakutse maine, mõju ning tõsiseltvõetavus võiks Eesti ühiskonnas pisutki paraneda.
Streik on vaid proloog haridusrevolutsioonieelsele seisundile. Streik ei ole kaootiline, juhitamatu, emotsionaalne ega spontaanne barrikaadidele minek, karjumine ja röökimine, plakatitega vehkimine ning kurjade sõnumite edastamine alt ülespoole, matsidelt haritlastele, jobudelt tarkadele.
Streigi läbiviijate üheks oluliseks eesmärgiks peaks saama see, et õpetaja kui võtmerolli kandjaga selles protsessis suheldaks võrdsetel alustel, empaatilises keskkonnas, kompromissi- ja konsensusevalmiduses, sisulises koostöövalmiduses, kus õpetajate ja nendele palga maksjate vahel tekiks sünergia, mitte aga destruktiivne opositsioon, kus valitsev klass mõtleb üht-, räägib teist- ning toimib kolmandat viisi.
Lohutavate sõnade asemel on vaja valitsuselt konkreetseid samme koos kindlate kuupäevadega, mis sisendaksid õpetajatele usaldust oma riigijuhtide ja leivaisade vastu ning suurendaksid õpetajate sisemist motivatsiooni, kus missioonitunde ja kutsumuse korral ei saa tähelepanuta jätta ka õpetaja ametit diskrediteerivat palka. Palun tehkem vahet müütide, tabude, väärtuste, hoiakute, normide, uskumuste, veendumuste, arvamuste ning tegelike teadmiste, teotahte ning hoolivuse vahel. Kui teadusmagistri kraadiga õpetaja netopalk täiskoormuse juures on 524 eurot, siis ei teagi, kas naerda, nutta, ahastada, sattuda meeleheitesse või agooniasse.
Haridust ei saa osta, müüa, vahetada – tasemediplomid võivad korrumpeerunud ühiskonnas küll muutuda kaubaks ja tulusaks äriks, kus õpetaja kuvand muutub klienditeenindaja ning õppija teenuse (ta ei tea isegi täpselt, millise) tellija omaks. Ka kutsumusega õpetajaid ei saa osta, kuigi eliitkoolid püüavad karismaatilisemaid õpetajaid tavakoolidest üle maksta. See on kurb ja klounaad ning õpetajatel on tsirkusest ja kesisest leivast ammu juba rohkem kui villand.
1000 eurot bruto
Senikaua, kuni haridus on turukaup, koole jagatakse elitaarseteks ja egalitaarseteks, kui arengu, muutuste ja funktsioneerimise asemel toimub koolidevaheline võistlemine, võitlemine ja ärapanemine (ning selle foonil õpetajate reastamine edukateks ja vähemedukateks), siis ilmselt tegevõpetaja elu sellest paremaks ei muutu. Tõsise töötahtega, sisemise motivatsiooniga, lapse arengule suunatud orientatsiooniga, piisava eruditsiooniga, stiilitunnetusega ning vaimselt terve õpetaja väärib inimväärset palka, mis Eesti tingimustes peaks brutopalgana nooremõpetajale olema alates 1000 eurost.
Kui õpetaja peab suurema osa kauplustest ja teenustest paigutama ajalooliste rariteetide hulka, siis on asi enam kui haletsusväärne. Õpetaja on iseendaga umbes järgmises sisemonoloogis: “See ei ole minu jaoks; selleks pole mul raha; selle reisi jaoks ma ei suuda säästa… Aga, aga siis… Restoranide siseõuedest levib vürtsikate toidujäätmete külgetõmbavat aroomi, kusjuures siis õpetaja rõõmsalt tajub ja adub: see on lõpuks minu jaoks, minu pärusmaa, minu võimalus.”
Aga kus sa sellega, sest tulevad väljaõppinud “geoloogid”, kes näitavad õpetajale rusikat ja kaigast, ning vaene õpetaja peab valelt marsruudilt kibekiiresti lahkuma. Võib-olla sotsiaalselt rohkem a-lased vennastuvad murelike õpetajatega, panevad kusagil vanalinna kangi all koos survegrupina streigi põhjendatud põhimõtted paika ning seejärel koos Toompeale streikima ja inimhääl kõlab Toompeal ikka läbilõikavamalt – ja mine sa hullu tea, äkki lõikab ka mõne paadunud poliitiku südametunnistusse.
Õpetaja poolt edastatud sõnumil (loe: õpiprotsessil) on palju väiksem kandepind ja vastukaja kui ärieliidi, kommertsi, elamislubade müüjate ning arvamusliidrite omadel.
Kui haridust käsitleda esiti nii nähtuse (kõik võimalikud karakteristikud omavahelistes seostes) kui protsessina (loogiliselt järgnevate tegevuste jada), siis haridusministeerium koostöös omavalitsuste, õpetajate liidu, lastevanemate liidu, tööandjate esindajatega peavad fundamentaaluuringutele tuginedes selgeks mõtlema ning ütlema, mida peab haridussüsteemis ja selle alasüsteemides ning finantsstruktuurides muutma, mida peab hoidma ja säilitama tulevastele põlvedele ning mis meie globaalses maailmas muutub meie tahtest sõltumata.
Õpetaja närvid (kui neid üldse veel alles on) on viimseni pingul ja kui kooli juhtub juhtima totalitaarsele režiimile omase maailmavaatega autokraat, siis juhtkond ähvardab õpetajaid vallandamisega ning õpetajad koos tugisüsteemidega ähvardavad õpilasi ja nende vanemaid kopsakate rahatrahvidega.
Streik peaks kestma vähemalt kolm päeva
Koolidele jagatakse, eriti Tallinnas, kvaliteediauhindu. Mille eest ja kellele? Kui tegevusprintsiibid on relativistlikud ning pragmaatilised ja hindamiskriteeriumid abstraktsed ning eklektilised (puudub ühine klassifikatsiooni alus ja samm), siis arengu asemel on võimalik mõõta faktiteadmiste reprodutseerimise kiirust ja kvantiteeti. Kodanikuks olemist, ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana toimetulekut ning oma kodu ja pere rajamist see kusagil ei kajasta.
Areneb tervik, aga mitte osad, ja seda eraldi. Arengu eelduseks on kindel hulk muutusi; oluline on ka muutuste suund, efektiivsus ja intensiivsus.
Seejärel on mõtet rääkida inim-, aja- ja raharessursist. Areng on ime kvaliteedinäitaja. Sageli hoomamatu. Mõõdetavaid ja objektiivseid kvaliteedinäitajaid harituse (mitte aga tasemehariduse) väljaselgitamiseks on väga raske või koguni võimatu välja töötada. Arendajad teevad tähtsat nägu ja ütlevad tarku sõnu, aga edasiminekut, kvalitatiivset nihet noore inimese mõttemaailmas, mina- ja maailmapildis ei toimu. Identiteediprobleemid vaid süvenevad. See on väga põgusalt kirjeldatud õpetaja söötis tööpõllu problemaatika kirjeldus.
Õpetaja kui kanaema-isa töö on üliraske, kujuteldamatult vastutusrikas võrreldes tootmissfääris tegutsevate sinikraedega; koolmeistri “tervistkahjustav töö“ on naeruväärselt alatasustatud ning perspektiivitu koos teiste näljapajukil olevate sundtöölistega.
Streigil lääne-euroopalikus mõttes on mõtet vaid siis, kui uuritakse, selgitatakse välja probleemide tekke-, laienemise-süvenemise ja püsimise põhjused sotsiaalse regulatsiooni erinevatel tasanditel, moodustatakse uurimisrühmad ning survegrupid ja nende kaudu edastatakse lühidalt ja löövalt (miks mitte Brüsseli abiga) sõnum Eesti riigi (koolide) valitsejatele ja komisjonidele.
Streik kui protsess peaks vältama vähemalt kolm päeva ja mitte õpetajate karistamise hinnaga, st streigitud päevade eest jääb niigi pisuke raha saamata. Streigi tulemusena peaks erinevate osapoolte vahel tekkima sünergia, et konkreetsete sammudega edasi minna (sealjuures ka tegudes) ning 20% reaalpalga tõus sel kalendriaastal peaks olema garanteeritud sama kindlasti kui maksumaksja raha kulutamine heaoluriikide võlgade makseteks.
