Mis paneb inimese märatsema, lõhkuma ja hävitama?

Need teooriad on jäänud pigem asjatundjate pärusmaaks, tavakäibes on aga endiselt liikvel hulk müüte, mis ei ole ainult valed ja kohati kentsakad, vaid nende lokkamisel lausa ohtlikud. Mitmes väljaandes ja raadiosaates on võetud sõna teemal, miks juhtusid sündmused Norras, Inglismaal ja Tallinnas kaitseministeeriumis ning mitmed esitatud seisukohad on ennekõike müütilised ja dogmaatilised, ent mitte teaduslikud.

Milline on hälbiva käitumise algaine?

Kui antiikfilosoofid püüdsid leida maailma algainet või käivitavat jõudu, siis tänaseks ei usu ükski filosoof, ega loodusteadlane, et kõige aluseks on üks element või idee, vaid pigem paljusus ning nende kombinatsioonid. Samas hälbiva käitumise põhjendamisel eeldatakse endiselt, et on üks idee, vajadus, puudus või põhjus, mis paneb rahvahulga märatsema või indiviidi pommi õhkima.

13.08 küsis Vikerraadio saates Rahvateenrid saatejuht, eht antiikfilosoofia vaimus, mis on see põhjus, miks inimesed Inglismaal tänaval märatsesid?

Ilmselt on olemas huvigruppe, kellele on kasulik näidata, et Breiviki, Drambjani või Londoni märatsejatel on üks (võib olla lausa sarnane või ühine) põhjus nende tegevusele. Kes tahab leida selles poliitilist sõnumit, kes rassi või klassikonflikti. Sellesse eksitusse on lihtne langeda, sest tõsi on see, et iga kuritegu on teatud mõttes poliitiline, sest rikub poliitilist tasakaalu ning on alati suunatud riigi, kui normide kehtestaja ja kontrollija vastu.

Ometi ei saa kriminaalkuritegusid nimetada poliitilisteks, isegi mitte siis, kui neid sooritaks poliitik või veel vähem keegi, kes on kirjutanud mõne poliitilise sisu või alatooniga teksti.

Samamoodi on pea iga kuritegu (eriti aga varavastased) seotud klassivahedega e on ju loomulik, et varastatakse ja röövitakse neilt, kellelt on midagi võtta. Ometi ei tee see igat röövlit Robin Hoodiks (ehkki enamik neist selleks end meelsasti peab) ja pigem peaks kriitilselt hindama ka selle ajaloolise fiktsiooni moraali ja mõju.

Teatud statistilised sarnasused võivad juhtida lihtsutatuse eskiteele. Kui enamus kurjategijaid on madalama staatusega sotsiaalsest klassist või teatud rahvusest või rassist, on kerge tekkima eksiarvamus, et see tegur ongi põhjus, miks inimene kehtivaid norme ei järgi, ent kuidas on siis põhjendatav, et mitte kõik sarnasest keskkonnast või rahvusest/rassist inimesed ei soorita samu tegusid?

riminoloogias tuntakse juba ammu nii riski, kui ka kaitsetegureid e isegi siis, kui inimesel on olemas kõik riskitegurid, mis vastavad kurjategija profiilile, võivad olla tal tugevamad kaitsetegurid ning vaatamata kõigile eeldustele ei soorita inimene kuritegusid.

Ka isiklikud põhjused ei ole kunagi ainsad, mis viivad inimese teatud äärmuslike tegudeni e siis mitte kõik, ega isegi mitte enamus, kes on jäänud ilma perekonnast, sattunud võlgadesse ning elavad võõras keskkonnas ei astu äärmuslikke samme enda afekti rahuldamiseks. Kahjuks juhtub just hälbinud isikute hilisemal kohtlemisel säärast lihtsustamist liigagi tihti.

Vanglas töötamise ajast mäletan juhtumit, kus ühe kinnipeetava enesevigastamist, mis on väga äärmuslik kommunikatsiooniviis, põhjendati kinnipeetava sooviga saada suitsu?! Vanglas on vähe kinnipeetavaid, kes ei soovi suitsu, ometi väljendavad enda vajadusi enesevigastamisega, vaid vähesed, seega ei ole see vajadus kindlasti põhjus sellisele käitumisele.

Hälbimist põhjendab karistamatuse tunne

Ilmselt on raske leida levinumat klisheed hälbiva käitumise põhjendamisel, kui arvamus, et seda tingib karistamatuse tunne. Klišee populaarsust kinnitab ka näide, et juba mainitud Vikeraadio saates mainis Aarne Rannamäe Londoni märatsemise põhjusena karistamatuse tunnet.

Arusaam tähendab seda, et inimesed ei järgi norme, siis, kui neil tekib tunne, et neid ei karistata nende tegude eest. Säärane põhjendus on aga ennekõike dogmaatiline müüt, isegi, kui kätkeb endas teatud annuse tõtt.

Müüt on see kolmel põhjusel. Esiteks on hälbiva käitumise paljude juhtumite peamised käivitavad tegurid afektiivsed, eriti massirahutuste puhul, karistatuse teadvustamine aga ennekõike ratsionaalne kaalutlus, kuna ei ole kogetav teo sooritamise hetkel, vaid eeldab tuleviku projitseerimist praegusesse hetke.

Harvardi ülikooli professor David Laibson ja Carnegie Melloni ülikooli professor George Loewenstein näitasid oma katse varal, et emotsionaalse erutuse puhul on inimese aju palju aktiivsem kui ratsionaalse vaagimise korral, mistõttu on meil pigem kalduvus järgida tundeid kui mõistust ja taotleda pigem kiiret rahuldust kui kaugeid voorusi.

Teiseks nagu kinnitas hiljuti Sisekaitseakadeemia poolt läbiviidud uuring, sooritavad karistatud noored kaks korda suurema tõenäosusega uusi kuritegusid, kui need, kelle puhul karistust ei kohaldatud e siis karistamine hoopis suurendab kuriteo kordumise tõenäosust, mitte ei vähenda.

Kolmandaks klassikalise kriminoloogia järgi toimib karistus siis, kui see on vahetu, möödapääsmatu ja range. Möödapääsmatus tuleneb nii kodanike aktiivsusest kui usaldusest võimu vastu, kas kuritegudest üldse teatatakse, kui ka vastavatest riigiorganitest, kes uurimist ja kohtupidamist läbiviivad. Tõenäosus saada karistada on erinevate kuritegude puhul erinev, ent keskmiselt umbes 50%, seega möödapääsmatus ei ole absoluutselt tagatud ja ilmselt ei saagi olla.

Saab suurendada kodanike aktiivsust, usaldust riigi vastu ja riigiorganite efektiivsust, ent 100% möödapääsmatuse kõikide kurjategijate karistamiseks saab tagada vaid süütute ohvrite hinnaga e siis karistada tuleks ka igaks juhuks neid, kes tegelikult süüdi pole, siis on kindel, et kõik kes süüdi, saavad igal juhul karistatud.

Analoogiline on karistuse vahetusega. Demokraatlikus süsteemis, kus soovime, et uurimine ja kohtupidamine oleksid ausad, läbipaistvad ja erapooletud on paratamatu, et see võtab aega. Ühe kuriteo toimumisest karistamiseni võib kuluda aastaid.

Selle muutmiseks saaks võtta tööle vähemalt kolm korda sama palju inimesi politseisse ja kohtusse, kui praegu või hakata rakendama süüdimõistmist ilma uurimise ja kohtuta. Absurdne ettepanek, aga just see peaks kaasnema nii laialt levinud seisukohaga, et karistamine on kuritegevuse kõige efektiivsem ohjamise viis. (Ranged) karistused töötavad hästi totalitaarsetes reziimides!

Väärtuste ja võimaluste vastuolu

Üks võimalik seletus normidest hälbimisele individuaalsel või kogukondlikul tasandil on väärtuste ja võimaluste vastuolu. Emile Durkheim võttis enesetappe uurides kasutusele mõiste anoomia, mida arendas edasi Robert K. Merton, kirjeldades seda kui ühiskonna väärtuspürgimuste ja lubatud vahendite vahelist vastuolu.

Määravaks ei ole seega ühiskonna sotsiaalne struktuur, religioosne taust või rahvuslik kooslus, vaid nn metatasandi väärtused ning nende väärtuste saavutamise võimalused. Ilmselt on kaasajal levinumaid metaväärtusi konsumerism e nagu hindu päritolu ajakirjanik Fareed Zakaria seda nimetab: massipärasus, mis tema hinnangul juhib nii tootmist, kaubandust, usku, kui poliitikat.

Kui taotletav väärtus on tarbimine, siis vahendid selleks ei ole kõigile kättesaadavad ning üks võimalik viis selle lõhe ületamiseks on mässamine. Lihtne näide sellele on Londoni rüüstajate peamine tegevus ja eesmärk, omandada võimalikult palju kalleid ja luksuslikke esemeid.

Muidugi Breiviki ja Drambjani käitumise praktiline motiiv ei ole Londoni märatsejatega võrreldav, kuna nad ei taotlenud ega saanud mingit materiaalset tasu, ent metatasandil on tegemist samasuguse väärtuste ja võimaluste lõhe ületamisega.

Tulevikku vaadates on nii huvitav, kui hirmutav, et konsumerism on suutnud hambutuks muuta kõik võimalikud vähem ekstreemsed alternatiivid.

Kui 70ndatel võimaldas punk liikumine enda tarbimissoovimatust väljendada suhteliselt rahulikul moel, siis kaasajal on kõik alternatiivkultuurid muudetud moeks ja kaubaartikliks, mistõttu pole enam ühtegi poliitilist ega kultuurilist ühendavat loosungit, mille alla mässajad saaksid koonduda, mis omakorda võib aga tähendada seda, et alternatiivid peavad muutuma üha ekstreemsemaks.