Loomade tsirkuse küündimatu piinamine

Miks muidu väidab Viikna, et kiskjate omanik Nikulin peab loomad hukkama, kui tsirkus Eestis seisma peaks jääma. Nikulin kinnitas, et tal ei ole iialgi kavas oma loomi magama panna ja mul ei ole põhjust tema sõnades kahelda. 15 aastat oma loomadega koos töötanud artist ei suudaks iialgi ühe väikese Eesti-turnee peatudes oma loomi lihtsalt teise ilma saata, kuna piletitulu jäi saamata.

Viikna aga väidab, et mis Nikulinil muud üle jääb kui raha ei ole. Jääb ikka küll. Kindlasti on kogenud artist arvestanud, et aastad ei ole vennad ja mõni suvi võib olla eelnevatest kehvem. Väga ebausutav, et kahe kõrgharidusega dresseerija elab romantilise rändartisti kuvandi järgi peost-suhu ja on oma elu planeerinud vaid päikesetõusust loojanguni.

Loomakaitsjad jällegi kisavad teiselt poolt, et loomatsirkus on üleüldse seadusevastane ning elukaid dresseeritakse piitsa ja rohke vägivallaga. Ka seda on natuke raske uskuda, arvestades, et loomad on üldjuhul oluliselt tugevamad kui inimesed ja neile ei valmistaks erilist raskust kaikaga vehkiv dresseerija teise ilma lennutada. Pealegi miks peaks loom laval tegema uuesti trikki, mida treeningul vägivallaga tegema sunniti?

Kui kuulata Kuku raadios toimunud emotsionaalset vaidlust Viikna ja loomakaitsja vahel, jääb kohe kõrva viimase suutmatus üldse kuidagi põhjendada oma vastuseisu täiesti seaduslikule tsirkusetuurile. Lisaks paistab loomakaitsjate ainus eesmärk olevat saata probleem, ehk siis kannatavad loomad, võimalikult kiiresti silma alt ära – mingu tagasi Ukrainasse, meie loomatsirkust ei taha. Kas see ongi loomade kaitsmine? Nikulin tõi näite, kuidas Türgis astusid loomakaitsjad ligi, küsisid, palju on loomadele liha vaja ning tassisid öeldud koguse kohale.

Kogu äreva vaidluse taustal tegelikku probleemi aga ei paista olevatki. Loomakaitsjad jonnivad, aga midagi teha nad ei saa, sest ühtki seadust ei rikuta ja paberid on korras. Muuks tegevuseks pole neil lihtsalt vahendeid. Viikna ähvardus loomade magamapaneku kohta on samuti mõttetu, sest tuur pooleli ei jää, kuna selleks pole ühtegi põhjust, lisaks ei hävitaks ükski artist oma elutööd niisama lihtsalt.

Milleks siis äärmuslikud avaldused ja kogu see kisa?

Loomakaitsjad on selline seltskond, kelle seljataha koguneb enamasti suurem osa avalikkusest, sest nad seisavad n-ö nõrgemate ja kaitsetute eest. Kas jäid nad just avalikkuse kaasabile lootma või soovisid end lihtsalt üle pika aja pildile tõsta ja vorst leivale teenida, mina ei tea. Samamoodi on kogu kisa tsirkuse ümber sellele omamoodi reklaamiks ja kui mingisugust reaalset ohtu ei ähvarda, võib ka tuurikorraldaja sihtida kõrgele ning püüda üsna šokeerivate avaldustega loomakaitsjaid hoolimatutena näidata.

Igatahes on selge, et selgemaks ei saanud midagi. Tuur läheb edasi, loomakaitsjad tõmbavad tundlad kotta tagasi ja ootavad järgmist võimalust. Kui siis ehk vaadatakse üle mõned seadused, mis aga asuvad tähtsuse-listis umbes sajandal real.

Kokkuvõttes tegutseb iga inimene oma südametunnistuse järgi. Kui loomatsirkus ei meeldi, ei lähe vaatama. Tsirkus on nagu iga teine eraettevõtmine, mille puhul sissetulek sõltub klientidest. Kui näiteks kummikuvabrik teeb halbu kummikuid, siis keegi neid ei osta ja firma läheb pankrotti. Kui tsirkus ei meeldi ja keegi vaatamas ei käi ...

Igaks juhuks kordan üle – offline kajastab ainult ja ainult minu isiklikke mõtteid, vaateid ja tähelepanekuid.