Kas muukeelsete ja sisserändajate lõimimine peaks toimuma leebemalt?
2011. aasta Eesti ühiskonna integratsiooni monitooring toob positiivsete muutustena välja, et 61 protsenti mitte-eestlastest on enda sõnul mõõdukalt, tugevalt või täielikult lõimunud; kontaktid ja suhtlus erineva emakeelega inimeste vahel on suurenenud ning erinevused eesti- ja muukeelsete elanike osalemises kodanikuühendustes ja avalikus sfääris on vähenenud.
Ka määratlemata kodakondsusega Eesti elanike seas on suurenenud kuuluvustunne Eesti rahva hulka ja kasvanud on Eesti kodakondsuse taotlemise soov; paranenud on inimeste eesti keele oskus ja vähenenud määratlemata kodakondsusega isikute arv.
Eelmainitud integratsioonimonitooringu andmetel paraneb eesti keelt võõrkeelena kõnelevate elanike riigikeele oskus aeglaselt, aga kindlalt.
Kõigist 15–29-aastastest noortest oli eelmise aasta alguse seisuga rahvastikuregistri andmetel 5 protsenti määratlemata kodakondsusega ning 3,5 protsenti Vene kodakondsusega. See sihtrühm vajab uute lõimumispoliitika meetmete kavandamisel eritähelepanu.
Kõige selle eelneva seas võib näha palju positiivset, ent siiski on veel pikk tee minna ning kerkimas on uued väljakutsed näiteks uusimmigrantide näol. Samuti on jätkuvalt probleem see osa muukeelsetest, kes ei tunne näiteks keeleõppe suhtes mingit huvi.
Hea lugeja! Kas Eesti peaks halli passiga elanikele lahkemalt kodakondsust jagama? Milliseid ohtusid see kaasa tuua võiks? Mida arvata sellest, et meil on suur hulk vanemaid inimesi, kes ei räägi eesti keelt ja ilmselt ei hakka kunagi rääkima?
Kõike asjakohased mõtted on oodatud aadressile online@epl.ee ja selle loo kommentaariumisse!
