Islam keerab kolmandat korda läände
Lähis-Ida asub otse Euroopa lähinaabruses ja kui sügav umbusk lääneliku moraalituse vastu seal ka on, ei suudeta sulgeda silmi selle ees, et Euroopas elatakse paremini. Kolmandat korda vähem kui saja aasta jooksul otsib Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika paremat vormi, et lääneriikidest kasu saada, mitte nendega konflikti kiskuda. Ja tahtmine terroristide mainest lahti saada on siiski sealgi domineeriv.
1919. aastal, kui Egiptus oli endale sisulise iseseisvuse (kuigi Briti kaitse all) kätte võidelnud, kehtestus nn liberaalne eksperiment – parlament valiti vabalt ja kuningas nimetas ametisse parlamentaarse toetusega peaministreid. Türgi kehtestas samal ajal Atatürgi vabariigi – ilmaliku, läände vaatava, siiski üsna autokraatliku valitsemiskorraga riigi. Kolmekümnendateks oli asi jõudnud sinna, et isegi Afganistanis katsetati juba moderniseerimist, probleemiks kujunesid aga Alžeeria, kus Prantsuse koloniaalvõim keeldus haaret lõdvendamast ja rida monarhiaid, kus valimistest kuuldagi ei tahetud.
Türgi ilmalik eksperiment kestab tänaseni ja on vastu pidanud kõik lainetused, nii kaks sõjaväediktatuuri kui ka viimased kaheksa aastat endiste islamistide ülemvõimu parlamendis – asi mida me ei näe, on šariaat, aga asi mida me näeme on järjekindel soov Euroopa Liitu saada. See on siis islamismi Türgi mudel. Islamism pole ilmtingimata läänevaenulik asi.
Egiptuse liberaalse eksperimendi lõpetas sõjaväeputš 1952. aastal. Ka see nn revolutsioon tähendas läände pööramist, kuigi teisel eeskujul. Just N Liidu mudelit järgides üritati juurutada sotsialistlikku modernismi, küll üheparteilise ainuvõimuga ja enam ei nähtud opositsiooni mitte parlamendis vaid vanglas.
1928. aastal sündinud Muslimi vennaskonnast sai tagakiusatu ja mahasurutu, liikumine otsis juba lahendusi terroristlikus võitluses, kuigi hiljemalt pärast Anwar Sadati tapmist on liikumise põhivool võtnud eesmärgiks jälle demokraatliku riigi.
N Liidu mudelit juurutati ridamisi – Iraagis, Süürias, Jeemenis, Tuneesias, Alžeerias. Vaid Pärsia lahe äärsed absoluutsed monarhiad pidasid sellele rünnakule vastu, paraku sama julmalt teisitimõtlemist maha surudes kui sotsialistlikud despootiad. Ja polnud ka ime, et vastasjõud radikaliseerus. Osama bin Ladenil oli tugineda juba hoopis teistsugustele ühiskondadele, kui oli Osmanite impeeriumi murdudes.
Araabia sotsialism prügikasti
Moderniseerimine oli hakanud sümboliseerima uutmoodi vägivalda ja sellele osati vastata vaid terroristliku vägivallaga. Tuli Iraani islamirevolutsioon 1979, ja tekkisid radikaalsed uued rühmitused, mis enam ei vaadanud juhtnööre otsides mitte Moskvasse vaid minevikku. Talibani võim, nagu ka praegune šariaat Somaalias kinnitasid küll seda, et stabiilsus mineviku moodi on ka vaesus mineviku moodi. Ja enamik muslimeid ei taha elada maailmas, kus nende riiete alt kohe pommivööd otsitakse.
Kui oleks näinud nii nagu Muammar Gaddafi ennustas, näeks me praegu Liibüas mitte koalitsioonivalitsust vaid terroristide võimu. Riik ei valmistuks mitte vabadeks valimisteks vaid hoopis endassesulgumiseks nagu tegi 1990. aastate Afganistan.
Egiptuse konservatiivne Vabaduse ja Õigluse Partei, mis loodi Muslimi Vennaskonna poliitiliseks tiivaks ja on tõusmas selgelt suurimaks jõuks uues parlamendis, teatab hoopis, et nad on nõus lubama naisi ja kopte ministriteks, kuigi mitte presidendi ametisse. Nad toetavad vabaturumajandust, kuid „ilma manipuleerimise ja monopolita,“ partei tahab arendada turismi, kui riigi peamist jõukuseallikat, juurutades küll islamiseadust, aga nii, et ta oleks talutav laiadele ühiskonnakihtidele.
Traditsioonilised revolutsiooniloosungid vabadus, sotsiaalne õiglus ja võrdsus on ka koraanis olemas, seega ei lähe demokraatia kohe kuidagi islamiga vastuollu, väidab praegune Muslimi Vennaskond. Nende kõrval on ka liberaalne partei Wafd – propageerides juba otseselt euroopalikku ühiskonda, ja radikaalide jõud an-Nour, kelle jaoks läände keeramine on põhimõtete reetmine.
An-Nour vajas hädasti kokkupõrget enne valimisi, muidu nad poleks üldse pilti pääsenud.
Tuneesia valimistel võitis nüüd liikumine an-Nahda (Taassünni liikumine), samuti omal ajal muslimi vennaskonna radikaalsetel päevadel ilmet võtnud jõud. Nad tahavad küll selga keerata sotsialismile ja ilmalikule riigile, nõudes islamile tagasi tugevamat mõju ühiskonnas, kuid samal ajal räägivad, et Läänega on vaja tihedamaid sidemeid ja rohkem majanduslikku vabadust. Nad teatavad, et nende eeskujuks pole mitte Talibani ega Saudi Araabia stiilis islam, vaid ikka midagi sellist, nagu kehtib Malaysias või Türgis.
Ka Maroko valimistel hiljuti võitnud Õigluse ja Arengu partei otsib eeskuju just Türgist. Nad kuulutavad islamidemokraatiat, mis sisaldaks ka haridusreformi, majandusliku koostööd Euroopaga, investorite riiki meelitamist, suuremat solidaarsust islamimaade vahel ja inimõiguste ning demokraatia arendamist.
Küsimus, kas Araabia Kevade eksperiment oma eesmärke saavutab, ei saagi veel vastust leida, sest kogemus nõuab ikka aastakümneid settimist. Pole mingit alust väita, et see lõppeks tingimata uute despootiate kehtestumisega.
Koalitsioonivalitsused saavad küll olema nõrgad ja ei saa välistada, et ühiskond otsib edaspidi radikaalsemat teed salafistide ja vahhabiitide ideede alusel. Kuid sama võimalik on ka see, et islamikonservatiivide laine järel tulevad hoopis läänemeelsed liberaalid võimule. Araabia kevad on aga selgelt Araabia sotsialismi prügikasti paisanud.
Igatahes Araabia kevadet nurjumiseks kuulutada oleks praegu selge viga.
