Asko Tamme: Langi idee peletaks raamatukogudest lugejad
-Kui palju peaks riik kultuuriministeeriumi või mingi muu organi kaudu mõjutama raamatukogude raamatuvalikut?
Raamatukogud on pisut keerulisema ja pika ajalooga asutused. Sellised näited, kus on püütud määrata, mida, kui palju ja mis moodi raamatukogus laenutakse, on ajaloos olemas. Väga teravalt oli see jutt Eestis üleval 1930ndate alguses.
Raamatukogul on oma vastutus eesti kultuuri ees, kuid samas oleme me ikkagi lugeja jaoks. Kui Eestis on 300 000 raamatukogu lugejat, siis julgen arvata, et neist 200 000 tuhat käib raamatukogus just sellise kirjanduse pärast, mis esteetiliste normide järgi ei läbiks mingit erilist kontrolli.
Raamatukogud ei tegutse selleks, et vastata ühe või teise asutuse, ühe või teise eliidi kõrgematele või madalamatele esteetilistele, poliitilistele või mis tahes muudele nõudmistele. Me oleme ikkagi lugeja jaoks.
-Kuidas peaks jagunema raamatute hankimisel suhe lugeja soovi ja muude kaalutluste vahel?
Laias laastus pool meie ostudest on eesti kirjandus. Võib-olla on see isegi rohkem. Ülejäänud on tõlkekirjanud või ka võõrkeelsed raamatud. Ka näiteks kokaraamatud lähevad sageli tõlkekirjanduse alla.
-Mis võiks olla lisaks lugeja soovile teine kriteerium raamatute valimisel raamatukokku?
Eesti kultuuri olulisus. Me peame ka sellest kinni. Eesti raamatukogud ostavad näiteks ajakirju nagu Looming ja Vikerkaar. Üldiselt on meil kokkuleppe, et Eesti kirjandusauhindu pälvinud teoseid püütakse kõikidesse raamatukogudesse hankida.
Samas ei ole mõtet teha nägu, et kui suunata kogu raha eesti kirjandusse, siis need lugejad, kes enne on tahtnud lugeda Terry Pratchetti loomingut või Harry Potterit, hakkavad lugema Tuglast ja Ene Mihkelsoni. Igale raamatule on omad lugejad. Ma küll ei läheks halvustama ühtegi inimest, sest ta loeb sellist raamatut, mida mina pean jamaks.
-Kultuuriminister Lang leiab, et peaks hakkama ajaliselt piirama uute raamatute jõudmist raamatukogudesse. Mida sellest arvata?
Kõigepealt tekib küsimus, et kuidas seda juriidiliselt korraldada? Oleme ikkagi Euroopa õigusruumi liige, kus raamatukogul on teatavad vabadused. On olemas laenutamise ja rentimise direktiiv ja loomulikult on igal riigil õigus teha erisusi, kuid oleks ikkagi suhteliselt enneolematu, kui selline asi raamatukogudes seadusega kehtestataks. Ma olen raamatukogude ajalooga tegelenud aastaid, kuid mina ei tea, et kunagi oleks säärast tõket kuskil rakendatud.
Siin tuleb väga hoolega mõelda, mis siis juhtuma hakkab, kui niimoodi tegelikult teha. Näiteks millise mõju annab see kirjastustele? Seda, millist mõju annab see raamatukogudele, võib ette kujutada: märgatavalt alaneb nii lugejate kui laenutuste arv.
See, et kui keegi raamatut ei osta, vaid tahab seda raamatukogust laenutada ja kui ta seda raamatukogust ei saa, siis ta läheb ja ostab selle poest, on ebatõenäoline.
Eesti satuks väga veidrasse valgusesse kui keegi kasvõi tänases Eesti Päevalehes leiduva kultuuriministri ettepaneku leiab ja arvab, et siin nii teha tahetakse. Selline muudatus ei pruugi tuua mingit õnne ka kirjastuste õuele, pigem vastupidi. Äärmuslikul juhul võib juhtuda ka näiteks see, et raamatukogud võivad hakata sellise embargoga liituvaid kirjastusi lihtviisiliselt boikoteerima, kuid see on muidugi veidi ebareaalne.
Raamatukogu funktsioon on ka ühiskondliku sidususe hoidmine ning selline piirang viiks inimesed veelrohkem lahku. Ühed on need, kes saavad korralikult palka, on näiteks Soomes tööl, tulevad Eestisse raamatuid ostma. Teised, kes on vaesemad, näiteks pensionärid, need siis ootavad neli kuud?
Siin on nii palju aspekte, millega tuleks arvestada. Tore on, et ministril on raamatukogude suhtes selged ettepanekud, millele me saame vastata ja ma loodan, et ta meid siis ka kuulab.
