USA professor kavandab ajamasinat
Ajamasinat kavandav Ameerika füüsik Ronald Mallet ei vasta kulunud klisheele hullust teadlasest. Ta ei ole keegi, kes seab füüsika alustõekspidamised küsimärgi alla, ka ei usu ta mingitesse mustadesse jõududesse, kes aitaksid tal oma teooriaid ellu viia.
Mallet on lihtsalt teoreetilise füüsika professor. Kui sedatüüpi teadlased tagatuppa tõmbuvad, et seal, paber ja pliiats käes, nädalate kaupa arvutada, sünnivad kummalised ideed.
Nüüd on Mallet oma kolleegidele, eksperimentaalfüüsikutele, kes teoreetiliste füüsikute ideid katsete varal kontrollima peavad, andnud ühe eriti keerulise ülesande. Nagu teatab teadusajakiri New Scientist", usub see Connecticuti ülikooli teoreetik, et ta on avastanud teostatava võimaluse reisideks läbi aja.
Ajas reisimisest on tegelikult räägitud juba terve viimase sajandi vältel. Kohe varsti pärast Einsteini relatiivsusteooria avaldamist 1905. aastal mõisteti, et selle teooria võrrandites peitub teoreetiline võimalus ajarändudeks; paraku ei suutnud keegi endale ette kujutada, kuidas seda teooriat praktikasse viia. Aastakümneid otsisid füüsikud ajamasina ehitamisel abi universumi mustadest aukudest, kohtadest, mis ülitugeva külgetõmbejõu tõttu endast midagi välja ei lase, isegi valgust mitte. Kogu aegruum musta augu ümber on kõverdunud, moodustades omamoodi tunneli. Füüsikud oletasid, et seda tunnelit mööda kosmoselaevaga lennates saabki ajas rännata, kui vaid suudetaks ehitada sõiduriist, mis oleks võimeline mitu tuhat aastat valguse kiiruse lähedase kiirusega lendama.
Ronald Mallet, uusima ja revolutsioonilisima ajamasina idee autor, peab aga sellise kosmoselaeva ehitamist liigkeerukamaks ettevõtmiseks ning usub, et ajamasina ehitamiseks saab kasutada hoopis valguskiiri. Mallet lähtub eeldusest, et aeg ei kulge ruumis sirgjooneliselt, vaid et on koolduv ja painduv kuni selleni välja, et teda saab rõngasse keerata.
Mallet´ ajamasina tähtsaimad osad on kaks teineteisele vastassuunalist laserkiirt. Möödunud aastal näitas ta, et laserkiir kutsub orbiidil end ümbritsevas aegruumis esile keerise. Kui sellele laserkiirele on vastu suunatud teine kiir, vahetavad teooria järgi ruum ja aeg kohad. Tsirkuleeriva laserkiire sisemuses pöörleb aeg ning inimesed saavad teoreetiliselt minevikku tagasi reisida.
Ajas rändamise idee realiseerimine põrkub muidugi lugematule arvule raskustele. Üks suurimaid probleeme on see, et ruumiaja muutmiseks läheb vaja tohututes kogustes energiat. Mallet´l on aga sellele vastus olemas. Vastavalt postulaadile Mida aeglasem on valgus, seda suurem on ruumiaja häirimine" tahab Mallet oma ajareiside laserit nii palju kui võimalik aeglustada.
Poolele teele tuleb Mallet´l siin vastu avastus, mille tema kolleegid selle aasta alguses tegid. Kahel teineteisest sõltumatult töötanud uurijaterühmal õnnestus valgus seisma panna. Valguse tegelik kiirus on ligi 300 000 kilomeetrit sekundis, katse käigus suleti aga valguskiir ühte erilisse konteinerisse, kus ta tardus niikauaks kuni uurijad seda tahtsid, ning vabaks lastuna" liikus valguskiir edasi endise kiiruse, värvi ja tugevusega.
Mõistagi kerkib ajamasina võimalikkuse üle arutades lugematult teisigi küsimusi ja paradokse. Näiteks: kui sellise masina ehitamine tõesti võimalik oleks, miks ei võiks siis keegi tulevikust sellesama masina abil siia tulla ja meile näidata, kuidas see käib? Võib-olla on aga tuleviku-inimesed minevikureiside puhul igasuguse sekkumise mineviku-inimeste ellu ära keelanud, kartes kuulsat paradoksi: kui te reisite minevikku ning kohtate oma vanaema, kes on veel väike laps, ja tapate ta, siis te ei saa ju enam olla sama vanaema lapselaps, kes te siis olete? Üks teoreetik, Hugh Everett, on nende küsimuste lahendamiseks välja pakkunud niinimetatud mitme maailma kvantmehaanilise mudeli, mille kohaselt eksisteerib lõpmatu hulk maailmu ning see, kus te näiteks vanaema tapate, ei pruugi sugugi see maailm olla, kust te ise pärit olete.
Mallet ajamasinat ootavad aga peagi esimesed katsetused – esialgu uuritakse ajas rändamise võimalikkust üksiku aatomi peal.
Külli-Riin Tigasson, Leipzig
