USA on maailma suveräänseim riik

Kuigi palju kordi kuuldud, on see nali praegugi tabav, sest riikide sõltumatuse määrad on erinevad. Koguni nii erinevad, et seda saab mõõta. Mitte just nii täpselt, nagu insenerid mõõdavad voolutugevust või kaupmehed kaaluvad vorsti, kuid vähemalt sama täpselt, kui astronoomid mõõdavad eksoplaneete või tuumafüüsikud Higgsi bosoni esinemist.

Suveräänsus ei ole lihtsalt suveräänne tunne. See, kas mõni riik on iseseisev või mitte, sõltub välisest, mitte sisemisest tundest. Pealegi on suveräänsuse sisu ajaloo käigus muutunud.

„Rahvusvaheliselt tunnustatud riigid ei pruugigi olla nii suveräänsed üksused, kui esmapilgul tundub. Eriti veel, kui tegemist on „luhtunud” riikidega,” selgitas Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor Eiki Berg. Viimastel aastatel on ta uurinud riikide konfliktset enesemääratlemist ja de facto suveräänseid riike – ebaselge poliitilise staatusega rahvusvahelise tunnustuseta maid, mis ei taha hästi sobituda nüüdisaegse rahvusvahelise õigustiku raamidesse.

Oma uurimustesarja eest tänavuse Eesti Vabariigi teaduspreemia pälvinud Berg tunnistas, et teda üllatas suveräänsusnivoo erinevus sama tüüpi poliitilistes üksustes. „Näiteks see, kui erinevad võivad sõltuvatest territooriumidest olla Prantsuse Guajaana ja Aruba, regionaalsetest autonoomiatest Põhja-Iirimaa ja Iraagi Kurdistan või ka de facto riikidest Kosovo enne 2008. aastat ja Taiwan,” selgitas ta.

Suveräänsuse mõõdupuu

Minevikus sõltus riikide suveräänsuse tunnustamine seaduste maksvusest ning kontrollist territooriumi ja elanikkonna üle, samuti nende suutlikkusest astuda rahvusvahelistesse suhetesse teiste suveräänsete üksustega. „Praegu aga välistab praktika iseseisvustaotlused ka siis, kui need tingimused on täidetud,” ütles Berg ja selgitas, et ÜRO peaassamblee 1960. aasta resolutsiooni järgi on vaid koloniseeritud rahvastel võimalik riigina iseseisvuda.

Berg hakkas 2008. aastal uurima, kuidas konfliktsetes ühiskondades võimu jagatakse. Samal ajal asus ta koos kolleeg Ene Kuusega kaardistama eri poliitiliste üksuste suveräänsuse tasemeid, muutes riikide välise ja sisemise suveräänsuse arvudeks. „Kasutasime lihtsat intervallilise hinnangu meetodit, summeerisime mõõdetavad tulemused ja viisime need viiepallisele skaalale,” selgitas Berg.

Välissuveräänsuse mõõdupuu koosnes neljast indikaatorist: osalus, julgeolekuorganid, diplomaatilised suhted ja rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesus. Sisemine suveräänsus koosnes omakorda viiest aspektist: sümboolsed tunnused, valitsemine, rahasüsteem, territoorium ja elanikkond.

Maailma kõige suveräänsem riik on selle mõõdupuu kohaselt USA, väliselt on maksimaalselt suveräänsed ka Hiina, Kanada ja Venemaa. Kõige vähem suveräänne on Prantsuse Guajaana.

„Prantsuse Guajaana on põhiseaduslikult ülemeredepartemang ehk mingi osa Prantsuse riigi territooriumist, mis paikneb mere taga ega kohandu dekoloniseerimisele ja iseseisva riigi loomisele,” kirjeldas Berg.

Eesti sai viie palli skaalal väliseks suveräänsuseks 3,8 ja sisemiseks 4,6 palli.

Ise kohal käinud

Berg on üks väheseid Eesti teadlasi, kes on tegutsenud ka poliitikuna, olles aastatel 2003–2004 riigikogu liige. „Tuleb välja, et teadlasena edukas olla on lihtsam kui poliitikuna,” naljatas Berg teaduspreemiate kogumiku esitlusel mõned nädalad tagasi. Teaduspreemiate komisjoni esimehe Richard Villemsi sõnul on auhinna võitmise üks põhjus see, et uurija on paljudes uuritavates riikides ise kohal käinud.

„Jah, olen käinud paljudes de facto riikides. Enamasti on tunda ärevust, sest elatakse sõja ja rahu piirimail. Rahvusvahelise tunnustuse puudumine tähendab enamasti isolatsiooni. Inimeste reisimise väljavaade on piiratud, kuna isikut tõendavaid dokumente väljaspool ei tunnustata. Need kohad ei ole ka osaks globaliseerunud maailmast. Pealegi, kui puudub väline patroon, siis kulub põhiline aur oma turvatunde kindlustamisele, see tähendab relvastumisele. Inimeste tavaliseks küsimuseks on topeltstandardid rahvusvahelises tunnustamises – miks ühtedele seda privileegi jagub, teistele aga mitte,” rääkis ta.

Üheks värvikaks näiteks toob Berg Somaalimaa. „See on Briti Somaalimaa õigusjärglane, mis kuulutati iseseisvaks 26. juunil 1960, seejärel ühines mõned päevad hiljem Itaalia Somaalimaaga, et luua ühisriik Somaalia. Kui 1991. aastal Siad Barre režiim Somaalias kokku varises, kuulutati teist korda välja Somaalimaa iseseisvus. Nüüdseks ei ole seda de facto riiki mitte keegi rahvusvaheliselt tunnustanud. Erinevalt Somaaliast, mis eksisteerib vaid paberil ja islamistliku al-Shabaabi piiramisrõngas ning kellega on Eesti ka diplomaatilised suhted sisse seadnud, demokratiseerub Somaalimaa jõudsalt ja naudib siseriiklikku stabiilsust,” kirjeldas Berg.

Freedom House’i hinnangul on Somaalimaa puhul tegemist „osaliselt vaba” ühiskonnaga. Põhiliselt saadakse raha mitte piraatlusest, vaid välismaal elavatelt sugulastelt, aga ka kitsede ja uimastava aine khati eksportimisest muslimimaadesse.LühidaltHaruldaste liikide haruldane osa

Haruldasi liike ei ähvarda ilmtingimata väljasuremine, kuid liigid, kes surevad välja, on enamjaolt haruldased. Ajakirjas American Naturalist ilmus Hiina teaduste akadeemia botaanikainstituudi teadlase Xiangcheng Mi ja tema kolleegide artikkel, milles võeti kokku uurimus, kas haruldased liigid mingis piirkonnas erinevad tavalistest või mitte.

Ökoloogias on valdavad kaks paradigmat. Ühe kohaselt iseloomustab piirkonda haruldusterikkus ja haruldastel liikidel on võtmeroll ökosüsteemi toimimisel, kuna need on tavalistest liikidest ökoloogiliselt erinevad. Teine paradigma rõhutab tavalisust: kuna tavalised liigid domineerivad nii arvukuselt kui ka energiatarbimiselt, siis määravad nemad ka ökosüsteemi saatuse. Elurikkus on vähem tähtis kui tavaliikide saatus.

Need mudelid ei välista teineteist, vaid täiendavad. Mida lähemal on haruldased liigid tavalistele oma geneetilistelt omadustelt, seda sarnasem on nende ökoloogiline mõju.

Troopiliste metsade võrgustikke väikestel katsealadel uurides leidsid teadlased, et haruldastel liikidel on eri kooslustes erinev mõju. Nõnda peab haruldasi liike säilitada püüdes arvestama, kui olulised on need konkreetses ökosüsteemis.

Allikas: Ajakiri NatureTsitaat

George Eliot (Mary Anne Evans)
Inglise kirjanik

„Kõige õnnelikumal naisel, nagu ka kõige õnnelikumal rahval, pole ajalugu.”SoovitusPool Eestit puurimata

Väärt ja asjatundlik lugemine on geoloog Kalle Suuroja artikkel Eesti puuraukudest. Muu hulgas selgub kurb tõsiasi, et viimasel 20 aastal on geoloogiliste uuringute eesmärgil puuritud kokku kümme korda vähem kui enne 1992. aastat üksnes ühe hooajaga.

Suuroja selgitab, kuidas puurauku puuritakse, mida sellest teada saadakse ja millistes tingimustes puursüdamikke hoitakse. Lisaks leiab põgusa loo Prangli saare kohta, nippe makrofoto tegemiseks ja häid loodusfotosid.