Uma Pido peeti soojas ja mõnusas ürgkodus

Viimastel aastatel jõudsasti paisuv Võro Vägi, mis paisub, tõsi küll, rohkem vist ikka talutares parsil, näitab eklektilisi kujundpilte ka linnapildina. Kreutzwaldi hõngu majakesed ja järvele viiv allee kõrvu “nõukaaegsete” punastest tellistest tornidega. Klassikalised suured poed linnaservas – sellised, mille raamaturiiulid Ulitskajani ei küüni. Kuigi ega vist ühegi marketi raamatulett ei küüni. Ent see kõik on taust, eelmäng, pealispindne virvendussoojendus.

See, kui 75-aastane Linda Kelp kesklinna pargi püünel kitarriga laulu lahti lööb, on juba samm tõelise, tegeliku elu poole. Elu poole, mis on elamist väärt.

Talle sekundeerivad Ilvese Aapo – mees, kes lõi sirgelt kinni uma laulu võistluse ja kelle Ruitlase Olaviga kahasse kirjutet tänavusuvist näitemängu “Priistan” saab alates selle kuu 20. päevast Võõpsu liinan näha – ja Kalla Urmas.

Urmaselt küsiti püünel, kuis ja kust ta laululood tulevad. Urmas vastas: asjadel siin ilmas ei ole nii üheseid ja otse sõnastatavaid põhjuseid – juhtub see, mis juhtuma peab.

See pole pidu, mida arvustada

Nüüd on aeg niikaugel, et Kubija laululaval pidi juhtuma maailma edimene võrokiilne laulupidu. Päält kaks tuhat lauljat – nii need, kes alles, kui ka need, kes juba jalust veidi tudisevad. Vaimu see ei sega.

Kubija laululava on nüüd korda tehtud – see on üks ilusamaid Eestimaal, looduslikus orus, tuhkkuiva metsa vahel. Küngas ees ja taga, nagu miniatuurne Lõuna-Eesti mudel.

Mudeleid oli selle peo puhul muidki. Kohal olid kõik, kes on vähegi teadaolevalt võrumeelsed (ja võrumeelsed on meil praegu inimesed, kes on ka elumeelsed – tõelise elu, mitte tühikargamise meelsed).

Alates juba mainitud Aapo Ilvesest, Jan Rahmanist (kelle nimed pea iga teise laulu tegijatena kirjas olid ja maha hõigati), Contrast, Peeter Lauritsast ja nii edasi ja nii edasi, ning lõpetades kümnete ja kümnete väikeste lastega eesti peredega. See on elu kõigi oma essentsidega. See on elamisväärne elu. Nii alles algav, oma keskpaika jõudev, seda ületav kui ka loojangu juures puhkav.

See polnud pidu, millest peaks kirjutama arvustuse. Et tema dirigeeritud laul kõlas nii, aga tema oma naa. Et koorid ületasid ennast laulus x ja jäid oodatud tasemele alla laulus y.

See polnud pidu, millest kirjutades peaks arvustama Tarmo Tagametsa lavastust. Või Võru Teatriateljee draamastuudio noorte etteasteid. Mina kultuuriajakirjanikuna tunnen ennast veidi samamoodi kui “Eesti ballaadide” etenduselt lahkudes: kes olen mina, et seda arvustada?

Ega ma püüagi. Püüan edasi anda meeleolu. Seda, mismoodi ennast seal tunti ja mismoodi ma ise ennast tundsin.

Kujutage ette: te olete kodus. Mitte korteris ega ehk ka vastselt ehitatud majas, vaid päris oma kodus. Võib-olla kodus, mida te näinudki ei ole, kuid kus teie juured sügavalt mullas istuvad. Selles kodus, mille tare ei ole enam alles, aga kus sündisid teie vana(vanavanavanavana)vanemad.

Või kui teie juured sääl kandis mullas ei ole, siis kujutage ette, et olete külas. Külas inimestel, kes teavad, et siin on nende kodu. On sajandeid olnud ja jääb sajanditeks. Ka siis, kui juba mitu põlve käib Kilulinnas või Brüsselis tööl. Olete külas inimestel, kes teavad, kus on nende peris uma kotus.

On mõnus, sõnulseletamatult mõnus, hubane, turvaline ja oma. Nagu väikese Prantsuse külakese kõrtsis, mida perekond on põlvest põlve pidanud. Turvaline. Isegi sinnamaani, et noored “kasutatud bemmidega jogad” ei tihanud kohale tulla.

Ja nalja saab ka. Veidi teistmoodi nalja. Keegi ostis näiteks pataka kleepse kirjaga “Tan või pruuki võro kiilt!”. Et neid siis õhtuhämaruses Lexuste tagaklaasile kleepida.

Ja ehk on mõni tuules ja pesulas veidi narmendama hakanud kleepsuga Lexus kahe aasta pärast järgmisel peol Põlvas Intsikurmus.