Tarkust põgenemiseks, kui Su reliikvia on ohus
Meie teatrikooli kursusel kuulusid Sina kindlalt nende hulka, kes oli sisseastumiseksamitel juba Keegi, see, kes oli midagi teinud, kes polnud Nimetu. Olid Juhan Viiding ehk Jüri Üdi (luuletaja ja intellektuaalne tüürimees), Jaak Tammleht (juba filmi-staari seisuses ja tuhandete lemmik “Pimedate akendega”), Igor Kurve (esimene Eesti kõrgus-hüppaja, kes oli ületanud kaks meetrit)… ja Sina, Sofia rahvusvahelise estraadilaulude konkursi laureaat (seda fakti ei saanud täpsustada, sest “Eesti entsüklopeedia” ei tunne Peeter Tooma nime – toim)! Muide, see tekitas tol ajal sarnast rahvusliku eneseväärikuse tõusu nagu praegusel ajal Maarja-Liis Ilusa või Tanel Padari saavutused Eurovisioonil. Oli ju Eurovisioon tol ajal sama kauge ja kättesaamatu ja imetlusväärne ja autoriteetne nagu kõik muu, mis sündis või oli raudse eesriide taga.
Nõukogude korra tunnustus, sealhulgas “vennasvabariikide” oma, kujutas endast ka indulgentsi, mis võimaldas end teatud piirini vabaks osta, igal juhul laiendada seda ala, kus sai tegutseda. Mõned kasutasid seda põgenemiseks, mõned enese heaolu tõstmiseks ja kindlustamiseks, Sina ei teinud kumbagi. Sina laulsid ennast hoopis iga eestlase teadvusesse filmis “Viimne reliikvia”. “Põgene, vaba laps” – P. E. Rummo sõnad ja Sinu harjumatult puhas hääl – hakkas elama filmist suveräänset elu. Tol ajal tekitas see eestlaste ajudes samasuguseid keemilisi reaktsioone nagu “Eestlane olen ja eestlaseks jään” Ivo Linna laulduna 20 aastat hiljem. Tol ajal ei järgnenud neile lauludele muidugi mingeid nähtavaid füüsilisi reaktsioone (reaalseid massilisi põgenemisi), aga on kindel, et oma kujutlustes vabanes nii mõnigi ja päästis omaenese “reliikvia” Nõukogude heaolu embusest. See oli järjekordne näide Nõukogude korra koorealusest aktiivsusest, mis, nagu Suitsu õhtugi kirjanike majas, väljendus järjest tugevamate ja tihedamate tõugetena, andes aimu kammitsetud energiast ja elujõust.
Me pidime 1.teatrikooli kursusel lavastama ühe luuletuse või pildi. Mina sattusin sinu “lavastusse”. Selle luuletuse esimene rida oli: “Ma tsooni müüri nägin tsooni hoovilt.” Mäletan, et ronisin selle loo ajal mööda lavaportaali (meil oli tol ajal Toompeal väike õppelava koos portaalide ja eesriidega) üles, kukkusin alla, ronisin jälle, kukkusin taas. Ma ei mäleta, millega see lõppes (ikkagi 37 aastat on möödas), aga see on mul selgesti meeles, et tundsin esimest korda näitlejaks olemise ja teatritegemise mõtet – millegi poole püüdlemises, tahtes midagi ületada!
Kas polnud see Aleksis Kivi “Seitsme venna” Aapo (mängisid teda meie diplomilavastuses), kes polnud küll vendade juht, aga ometi see, kelle sõna maksis ja kes vendi aeg-ajalt mõistusele kutsus? Pansol oli diplomietenduste rolle jagades komme ära kasutada ja võimendada mõnda iseloomuomadust, mida ta arvas tudengil olevat! Kas see kehtis ka sinu kohta?! Igal juhul loobusid Sa kooli lõpetamise järel varsti teatrist ja leidsid end teatrikoolis lavakõne-õpetaja olevat!
Me kohtume praegu laupäeviti kell kaheksa hommikul oma toimumisaja pärast kuulsas Draamateatri korvpallitrennis. Ikka veel! Kord oled Sa mu vastane, kord meeskonnakaaslane. Me võime omavahel mõnikord päris tuliseks minna, aga millegipärast on mul tunne, et oled üks vendadest, kellelt alati nõu ja abi võib saada, kui asi tõsine.
Jõudu Sulle järgnevaks elupooleks (sest kui keskmine palk pidevalt tõuseb, siis miks ei võiks keskmine eluiga sama teha?) ja Sind ümbritsevate müüride (neid tekib ju ikka ja jälle) ületamiseks ning tarkust põgenemiseks, kui Su reliikvia on hädaohus.
Martin Veinmann, kursusevend
Hea sõna
Valter Ojakäär
helilooja ja muusikakirjanik
Kuulates praegusi moelauljaid, kelle viimase vindini pingul hääled sarnanevad uppuja ahastavate appikarjetega tormisel merel, meenub kontrastina Peeter Tooma mahe ja rahustav bassbariton. Ent seda kuuleb nii harva, et tahaks küsida: kas koos filmiga “Viimne reliikvia” on sattunud riiulile ka laulja? Muuseas, NSV Liidus vaatas filmi 45 miljonit inimest, ent laulja nime nad teada ei saanud.
